Arhiiv ‘Kunst’ teema

Kas sõbruneda tantsuga?

Kaasaegne tants, ma tahan saada Sinuga sõbraks – mõtlesin endamisi, kui astusin oma harvu kordi Kanuti Gildi Saali uksest sisse, vaatama tantsuetendust “Kehanäppajad”. Seda, et tantsust aru saada, peaks end tantsu sisse vaatama, aga ka sellised harvad korrad tantsuga kaasas olla on tore. Kanuti Gildi Saali tagumises pinkidealuses publikuosas on üleval väga tore maalinäitus. Vahtisime seda, lugesime kava ning voolasime koos rahvaga minut peale tantsu lubatud algust alles saali.
Siis startis mürarikas helikujundus (veidi liiga kõrvu hõõruv) ning mahedad vahejutustused Nukuvabriku pommiplahvatusest. Tants võttis tuure ning vorme. Aeglastest ilmumistest sai vahepeal lausa nauditavaid liikumisi ning suhteid. Mul oli pool etendust väga huvitav, siis kui suhestusid omavahel tantsijad ning sündis lugu. Teine pool etendusest (mitte ajalises mõttes teine pool) oli mul igav, jälgisin, kuidas tantsijad iseend ja oma keha naudivad või siis niisama olesklevad. Lubasin tantsule, et tulen teda ikka aeg-ajalt vaatama.

Foto: Kanuti Gildi saali kodulehelt

Kehanäppajad

Kunst, sa hoia virgena!

Kultuur meid hoiab lainel. Pakub mõtlemisainet, hingamist ja elule sisu. Käisin pühapäeval vaatmas uut Eesti filmi “Püha Tõnu kiusamine”. Olid suuremad lootused, veidike suhlasin liigses kunstiudus. Aga ma ei saa öelda, et see film poleks minuga rääkinud või oleks mind külmaks jätnud. Unistasin must-valgetes kaadrites, hingasin Tarkovski vaimu ja pildikeelt ning kõvasti Õunpuud. Sain endale paar väga head mõtet.

Täna õhtul käisin Vene Kultuurikeskuses vaatamas Alvis Hermanise lavastust “Šuškini jutustused”. Saal oli pilgeni täis, Eesti kultuuriminister rääkis ainult vene keeles (sic!) ja lavastust tutvustati läbi kõlarite nii, nagu oleks sattunud parteikongressile. Samuti terendas silmapiiril suur sirp ja vasar, arhitektuurikaitse objekt. Mõtlesin, et kas haakriste hoitakse ka Saksamaal arhitektuurides alles…?

Lavastus oli väga hea. Liuglesin kolme ja poole tunni jooksul nostalgias, soojuses, lihtsuses ja heades näitlejatöödes. Lavakujunduse moodustas suur parkett-põrand, pikk pink ja fototagasein, mis tihti vahetus. See fototagasein oli väga tore. Suured ja ilusad pildid vene külaelust, inimestest. Olin küll teisel rõdul esimeses reas, aga tekst tuli minuni, lava oli kui peo peal ja Maria Klenskaja luges klappidesse väga hästi tõlget. Pärast sõitsin bussiga koju. Ikka oli hea tunne sees.

Kunst, sa hoia virgena!

Homme on 08.08.08

The Night in CourthouseEelmisest aastast on meeles vana kohtumaja öine hämarus ja “Sylvester otsustab surra”. Sai ööhakuni lauldud regilaule ja juttu räägitud. Ja see Joni Mitchell, mis pärast Jaagu autos öisel Hiiumaal kõlas.

Nüüd on juba Hiiumaaga sellel aastal rohkem tutvust tehtud ja kohe kutsub tagasi. Eelmise aasta 07.07.07 kell 7:07 õhtul. Ja Ave Alavainu. Homme ootab ees 08.08.08 ja buss Kärdlasse väljub 08 hommikul. Ave korraldab luuleürituse ja õhtul saabub Kärdlas tema hoovis kätte improvisatsioon. Palusime Kristjaniga klaveri ka kohale lohistada, nii et saab lauldus kah. Ja kuuleb noort eesti luulet. Eks siis kirjutame, kuidas läks.

REIS MAALE | Etnograafilised tüübid fotos

Jalutasin pühapäeval KUMUS. Vaatasin vanu fotosid. Johannes Pääsuke ja teised. Kuidagi mõnus. Küll lavastatud pilte ja muid. Mis inimesed olid 100 aastat tagasi. Võta end kätte ja vaata ka KUMUS pühapäevaeestit.

Magritte imiteerijad fotomaastikul

Juhus mängis mulle kätte Magritte kommuuni Flickris. Õigemini mitte juhus vaid Flickri ploog.  Päris naljakas. Peaks ka midagi sellist proovima. Muidu meeledetuletuseks ja värskenduseks 2005. aasta 2. augusti sissekanne, et mis selle Magrittega.