Arhiiv ‘Igapäevaelu’ teema
Ma olen lõplikult kolinud
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Tere!
Kui sa loed minu plogi RSS lugejaga ja leiad selle postituse oma voos, siis tea, et olen kolinud oma plogi uude serverisse aadressiga http://veiko.tubin.ee/ajaveeb
Uueks RSS voo aadressiks on http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/feed/
Kui sa loed minu plogi trükkide otse aadressiribale, siis alates tänasest trüki http://veiko.tubin.ee/ajaveeb
Tänan!
Ma hakkan vaikselt kolima
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu, Tehnika
Tuul mühiseb diiselrongi aknast sisse ja mida rohkem Lõuna-Eesti poole, seda pilvisemaks läheb. Neil olevat terve päeva sadanud kui meil pealinnas ilm nõnda ilus oli. Mul oli mingeid tahtmisi kirjutada maaõhust ja lapsepõlve lõhnadest ja kõigest sellest ja muustki, aga see ei tule praegu välja. Unistuses on need roosuhkruga maasikad, mis külmkappi jäid, unistuses on need maasikapeenrad ja värsked kurgid ja veel rohelised tomatid. Aga kui Sa teaks, kuidas see tomatikasvumaja lõhnab. Julgelt ja rämedalt. Ikkagi tuleb varasem aeg meelde. Valmivate tomatite tugev lõhn.
Mõneti kirjutan sellepärast, et rongis on tore kirjutada, teisalt jälle selle pärast, et see on tõenäoliselt viimane postitus minu ajaveebi selles serveris. Et pikemalt alustada – olen oma elu jooksul oma plogi pidanud mitmes erinevas kohas. Alustasin Blogspotis, siis kolisin mingi aeg WordPress.com’i peale ja hiljem juba oma serverisse http://tubin.pri.ee (mis jookseb WordPress.org mootoril). Nüüd on lõpuks kätte jõudnud eraisikule see unistuste aeg, kus sa saad endale domeeni registreerida. Nii et üsna pea tuleb ajaveebi neljas kolimine serverisse http://tubin.ee. Õigemini küll aadressile http://veiko.tubin.ee/ajaveeb. Esimese kolimise käigus kadusid vanemate postituste pealkirjad ning osad täpitähed… loodame, et seekord läheb paremini. Ehk siis – lähipäevil uuendan oma veebiaadressi ja RSS voogu, annan siis täpsemalt teada.
Praegu kihutab rong, ligineb Lõuna-Eesti.
MiNT USBis ja piparmünt teetassis
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Aknast ulatub sisse m-interneti HSDPA ühendus, mis teeb meele heaks. Aeg-ajalt viskab ikka EDGE peale ka, aga levi on väga ok. Nii et nädalaks testiks võetud Elisa MiNT jääb vist kauemaks minu kätte. Saab üle Eesti suvakohas veebis käia ja seda on viimasel ajal üha rohkem vaja. Kui maale ulatuks ka EMTi 3,5G levi, oleks muidugi EMTi kliendina valik selle teenusepakkuja kasuks langenud. Aga Elisa ulatub 3,5G servaga siia ja m-veeb on kiire ja katkestusteta.
Ma tahtsin tegelikult rohkem hoopis muust rääkida. Hoopis sellest, et mul on puhkuse esimene päev ja et ma lasin end mõnusasti päikese poolt ära kõrvetada. Et milline mõnu on taimelavast värsket piparmünti noppida ja sellest teed teha, peenralt tilli ja sibulat ja noori porgandeid süüa. Eelmisel suvel poleks ma seda “rohelist” luksust hinnata osanud, aga talvel tehtud toitumisemuutus on väärtushinnangud ümber muutnud. Puhkuse esimene päev möödub ka U. kingitud Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” raamatu seltsis – nii kasvab koduaiasaaduse väärtus veelgi rohkem.
Värske ja veidi kibe sibulamaitse suus sukeldun suvesse. Päevauudised käivad. See on hetk kus küla on vaikne ja naabrid liiguvad tubadesse, kastetakse ära viimased peenrad, tehakse viimased jalutuskäigud. Vanavanemad uinuvad tavaliselt juba kümne paiku, aga on suvi ja kuna käib jalgpall, siis täna ollakse kauem üleval.
Kollaste kummidega kollane jalgratas
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu, Uned
Te võite nüüd kõva häälega rääkida, sest et öö on läbi ja hääletut unenäodialoogi ei pea enam pidama. Ma nägin täna öösel unes, et mul oli üleni kollane jalgratas. Oli maaliline südasuve segu kuldsete puulehtedega ja minu kollaste kummidega jalgratas libises mööda asfalti nagu hullumeelne. Ma ei tea, miks ma olin selle endal ostnud, sest et minu armas ja sinine jalgratas oli mul ikkagi alles. Ma sõitsin oma kollase jalgarattaga, millel olid kollased rattakummid. See päev jõudis kuldsesse õhtusse ja siis võtsin oma kollase jalgratta millegipärast tuppa, kaesin kumme. Need olid katki – lasid õhku läbi. Aga tühjaks nad ei olnud saanud. Nad olid selliselt unenäoliselt kakti. Veel unenäolisemalt oli mul külas Draamateatri näitleja Tiit Sukk, kellel oli must dziip. Me sõitsime tema dziibiga jalgrattapoodi, kus müüaks oli miskipärast helilooja Jaak Jürisson. Aga kollast rattakummi tal ei olnud. Oli musta. Kollaseid rattakomplekte müüdi ainult rulluiskudele. Ma ostsin mustad kummid ja tundsin oma ratast rohkem mesilasena kui kunagi varem.
Kui ma vaatan siit tagasi oma möödunud nädalate unede peale, siis on seal väga ilusaid ja väga naljakaid. Aga ma ei mäleta peaaegu mitte ühtegi. Seepärast panin oma kollaste kummidega kollase ratta unenäo siia kirja.
Hiliskevad on tõeliselt käes, kuigi ilm oli vahepeal klassikaliselt sügisene, juuni keskpaik nõuab kehalt kõiki muid tegevusi kui teatri ja töö tegemine. Veel õitsevad viimased sirelid linnas, selles meie armastuste linnas, kus linnainimesed võivad linna armuda ja maainimesed võivad linna vihkama hakata. Veel laulavad viimased ööbikud linnas, selles meie vihkamiste linnas, kus linnainimesed võivad linna vihkama hakata ja maainimesed võivad meeletult linna armuda. “Teil on õigus mu härrad, siit avaneb tõepoolest suurepärane vaade meie linnakesele”, kummitab mind üks repliik Sõpruse kino reklaamist. (Teie poolt on toores jõud, meie poolt tohutu vaimne ülekaal). “Meie linn on linnulaat ja meie oleme linnud, keda seal müüakse..” laulab Vaiko Eplik. Linn on juunikeskpaigas väga kahetine. Ta tõmbab ja lükkab korraga.
Nüüd on ikkagi veel hommik. Selline jahe juunikuine pudruhommik, kus televiisorist ei tule mitte Terevisiooni vaid jalgpalli, sest kogu koduvabariiki on vallanud jalgpallihullus. Täna on teatris hooaja lõpukoosolek. Siis on mul veel viis etendust ja algab suvi. Vahepeale jääb jaanipäev ja üks, loodetavasti, maailma kõige ilusaim pulmaskäik. See on esimene suvi üle pika aja, kus suveplaanid on tegemata, sest et mul on puhkus. Tahan niisama vedeleda, võimalikult palju sellest linnast eemal olla, et hilissuve lõpus, siis kui vananaistesuvi ukse vahelt kleidisaba tillerdab, et selle jaheda põhjamaise suve lõpus tunda taas teatrinälga, linnanälga.
Kollaste kummidega jalgratas surisegu teil terve suve nendelt asflateeritud ja kruusatud teedel kuhu te minna tahate.
Lauliku talveüksildus. Pärt Uusbergi meeskoorimuusika.
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Nüüd olen jälle rongis. Kohutavalt külm on. Värisen koos rongiga. Sees on aga helge olla. Puhas ja karge.
Ärkasin (erinevalt kümnetest eelmistest päevadest) alles kell üks pärast lõunat. Linnas sadas vihma, lumi oli raske ja kukkus kolaki Kalamaja katustelt. Ainus viis Raplasse saada on rongiga, uurisin internetist. Kõik laabus, 15 minutit enne kontserdi algust olin kohal.
Veel enne, rongis, kohtasin noort Viljandi näitlejat, kellega koos suvel Hiiumaal teatrit tegime. Kohtasin, vestlesin, loksusime rongi kalletes ning rütmis.
Rapla kirik oli hirmus külm. Eestlastel on kummaline viis omadussõnu “suurendada”. “Hirmus külm”, “jube põnev”, “sitaks lahe” jne. Kontserdiootajate suudest tuli auru. Kui väljas näitas termomeeter +2, siis kirikus pidi vähemalt -5 olema. Aga võibolla et oli rohkemgi. Ja ma kujutlesin pikalt, mismoodi talurahvas sajandeid kirikutes käis ja mis nende jaoks külm tähendas.
Algab kontsert, ajad on nii või teisiti sassis. Kõlab sügav ja karge meeskoori muusika. Külmunud kirik nagu võimendaks kõike, lauljate suust kerkib valget udu, sõnad ning muusika kraabib hinge. Lindistan mõned lood oma telefoniga, et kodus hiljem jagada. Hetkel olen veel rongis, trükin telefonis päevikut.
Ma mõtlesin veel Rapla inimeste peale ja selle linnaliini bussijuhi peale, kes mind rongijaamast kiriku juurde sõidutas ja pärast tagasi tõi. Millist elu tema elab? On tal naine või lapsi? Mida teeb ta siis, kui ta inimesi bussiga ei sõiduta? Tagasiteel kuulasime bussis olümpiamängude otseülekannet. Suusatas keegi Veerpalu.
Rongis hakkan tasapisi üles soojenema. Rongipilet Rapla-Tallinn maksab 33 krooni. Õlu maksab poes umbes 13 krooni, leib vist 10 ja sai vist 6 krooni. Eesti Vabariiki on minu eluajal olnud juba 18 ja pool aastat.
Kontsert Rapla kirikus niitis hinge, külvas uut seemet, ootamaks kevade tärkamist. Sul on ka kevadeigatsus? Kuuskümmend päeva miinuskraade. Eile algasid plussid, kõik sulab, on vesine ja must. Varsti lubab uut külmalainet. Igal pool on meeletud hanged.
Rong loksub läbi kottpimeda Eestimaa minu kodulinna poole. Kuulan mõttes veel Pärt Uusbergi koorimuusikat. See on ilus ning helisev. Lauliku talveüksildus. Aga lõpus on alati helgus, mis tõstab meid üles. Kuskil on alati selgus. Küll keegi ikka vastuseid teab.
Unistus igavesest tšeburekirestoranist kesk jäävat tuisku
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu, Teater, Uned
Et kõik ausalt ära rääkida, jättes mainimata, et hetkel kummitab peas see laul, kus naine on moes, et kõik ausalt ära rääkida, peaks tegelikult kaugemalt alustama kui NO99 sünnipäeva Pecha Kutchad, need toredad koeranimega ettekanded. Aga Petcha Kutchadest ma ikkagi alustan, mulle sööbis mällu eriti Tiit Ojasoo oma, keda vägivaldselt Delfis ikka Sinisooks tituleeriti. Hilisemad sündmused sellel 19. veebruari õhtul ei vääri enam nii suurt tähelepanu. Võib öelda vaid, et neil olid organismi kurnavad tagajärjed.
Keskpäev Kalamajas ja kerge erimeelsus keha ning päeva vahel, aga ma siiski sain paljuga hakkama. Pärastlõuna Linnateatri Teatrisõprade klubis (need lõunad seal klubis on väga armsaks saanud) tõi kokku sada huvilist Ott Sandraku ajalooloengut kuulama. Kes ei jõudnud, kuulab kunagi Raadio Ööülikoolist.
Kell seitse, nagu teatril tavaks, on üle linna palju etendusi. Minu eileõhtune taaskohtumine “Vahepeatusega” (mis oli Eesti viimane, kes ei käinud, vaadaku kunagi ETVst) kujunes sama imetlusväärseks ja kadedaks tegevalt kui sügisesel teatrifestivalilgi. Kaks tundi tundsin andekaid näitlejaid laval ning ilusat sügavat mõtet kergelt ilusas-viltuses vormis. Lõpuks loksus maailm paika (see detail oli vaid Linnateatri Taevalava külalisetendustel, aga võimas. Vaadake kunagi ETVst).
Kuna see oli Eesti viimane “Vahepeatus”, vestlesime tiheda intensiivsusega hilisõhtul laval olnutega, jõin kummelit ning piparmünti keedetud veega. Plaanisin vara koju minna, aga klaver jäi teele ette. Laulsime S.ga ja kohtusime teise S.ga Islandilt. Tema teadis mu nime kohe, sest et Facebook on soovitanud juba kuu aega, et ma peaks ta sõber olema. Nii ongi mul seal nüüd üks islandlane, kes harukordselt kiirelt keeli omandab. Öövaatasime YouTube videosid ning laulsime ikka ja veel. L., kes kohutava pohmelliga Kalamajast kesklinna varaöösel aeti, jõudiski kohale. Siis hakkasid kõik kohe lahkuma ning jalutasime koos L.ga Kalamaja poole tagasi, unustamata hetkekski fakti, et L. viibis koosviibimisel vaid neli minutit. Astusime läbi öisete näljaste lohtuspaigast, Balti Jaama tšeburekirestoranist. Lund oli kõikjal ja igal pool, see oli nii valge ja vaikselt tuiskas, nagu ta jääkski igaveseks meie ümber ja sisse. See 60 päeva sulamata lumi. See talv, mis igaveseks meelde jääb.
Mis siis et ärkasin lõuna ajal ja kodus midagi süüa ei olnud. Kadriorg toidab mind. Õhtul vaatan 1928. aasta ekspressionistlikku filmi.
Talv
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Lisaks kõigele, mida alati on, ja aeg-ajalt liiga palju, on siiski Tallinnas nõnda ilus. See meenutab kõik minu lapsepõlve talvesid. Ma arvasin, et need talved ei satu enam kunagi säärased nagu väiksena olid. Nüüd aga valitseb piltpostkaart. Kõliseb külm. Praguneb jää. Eile õhtul tarisin statiivi kaasas, lasin näppudel külmetada ja marsruudil teater-Kalamaja tegin pilte. Alles see oli kui päevitasin palmi all. Nüüd jalutan üleni valges pealinnas ja naudin igat sammu, igat takso- ja autosõitu. On lapsepõlve talv.
Tegemisi on palju. Just algasid uued proovid ja laupäeval annab Kultuurkapital preemiaid välja. Välja andmise vormi mõtles Mart välja ja meie Uku ning Berdiga aitame.
Tenerife
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Nüüd on siis see uus aasta käes ja pealinn on lumine. Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et 2009. aasta 1. jaanuaril sõitsin nädalaks ajaks Gran Canaria saarele. Päike tegi loomulikult Põhjamaa poisile pai ja kutsus tagasi. Aastalõpu viimane päev viis pärastlõunaks lennujaama, õhtuhämaruses astusin juba Tenerife soojusesse. Lämbe palmisegune lõhn tervitas meid ja asusime hotelli sõitma. Kiire poolpidulik õhtusöök ja siis esimene jalutuskäik kuurordi peal. Ma ütlen ausalt, unistasin uue aasta vastuvõtust ookeani kaldal ja seda me saime ka. Lennureisist üliväsinuna, kuuetunnine kõhuvalu selja taga, lonkisime siiski rõõmsalt avara ookeani ääres ja ootsime kohalikku aastavahetust. Siis lahvatasid saluudid, tuli ilus tulestik, tegime videot ja hingasime sisse tumedat ookeanit, musta rannaliiva. Väsinuna vajusime hotellis vooditesse.
Teine päev mõjus endiselt uskumatuna. Kõik oli kuidagi ebakohaselt valge ja ere. Soojus lasi kanda lühikesi pükse ja päike tundus mõnusam kui kogu Eestimaa suve peale kokku. Lasime valgel nahal hotelli aia basseini kaldal pruunistuda, sulistasime eresinises vees ja lõunatasime. Nädalapäevad Tenerifel möödusid kuumuses ja suurtes emotsioonides. Viimasteks päevadeks olime juba muljetest niivõrd pungil, et tilkagi juurde ei mahtunud. Kuidagi mõnus on lapselikul kombel kihutada alla veepargi liutorudest ja hõljuda soolases hiidsuures lainebasseinis, oodates kolme meetrist maailmalõpulainet, lasta soolasel veel ninna tungida ning vedada end kaasa kümnete inimeste rõõmsail kilkeil. Jalutasime nagu segased ujumisriiete väel mööda veeparki, nuusutasime soolast ookeani ja lõbustasime end.
Veel mõned mälestused. Hommik algas vara. Kell seitse äratas meid uue aja kombe kohaselt mobiiltelefon. Lisaks rikkalik hommikusöök. Buss viis saart avastama. Mõjusad vaated ookeani kaldalt hiiglasuurtele kaljudele. Eriti muljeterohkeks kujunes aga sõit 2500 meetri kõrgusele El Teide vulkaani jalamile. Viibisime fantastilisel kuumaastikul, nägime kokkuvarisenud vulkaani sügavikku ja avaraid välju. Olime taaskord teises maailmas. Sõitsime pilvede sees. Saare suurima männi juures tegime peatuse. Troopiline kliima oli asenunud hiigelniiske uduse metsaga. Oleks nagu olnud salajane varahommik. Kõik seetõttu, et viibisime 2000 meetri kõrgusel pilve sees. Olime vaiksed ja maagilised.
Teine päev viis Loro parki, kus turisti- ja kohalikule rahvale on väljanäituskes pandud troopilisi linde ja loome. Meid suudeti jälle võluda. Dresseeritud vaalad mõjusid imearmsalt, merilõvid tegid suurt nalja ja delfiinide “show” mõjus oma uskumatuses. Hüpped ja sööstud. Imeltusväärne. Lisaks pingviinide saar, troopilisi loomi ja linde. Päeva lõpuks tilkus muljetepokaal üle ääre.
Veel jutustan lõputust päikesest, avarast hiigelsuurest ookeanist ja sinisest sillerdavast basseiniveest. Viimasel päeval vedelesime taas basseini ääres, praadisime valgest roosaks tõmbunud ihusid tulipunaseks. Lõunatasime ookeaniäärses Itaalia restoranis. Olin unistanud veini joomisest nii, et kõik ilanäärmed purskuksid korraga tööle. Päeva palavus ja Sangria mahlakus tegid seda minuga. Jumalik neste voolas läbi hammaste ja suus asus mõnude paradiis. (Nüüd te ütlete, et olen liiga ülevoolav ja poeetiline. Olengi. Ja seda eelkõige tänu Tuglasele, kelle novelle me koos Unduskiga (noh see kommenteeritud variant) loeme.)
Nüüd olen tagasi koduses Eestis. Siin on lund nii palju ja vahepeal on alanud uus aasta. Olen kerges sürreaalses õhustikus ja aklimatiseerun. Loodan, et nohu ei tule. Unistan 1936. aastast ja mõnest Põhja-Tenerife kuurortist. Olen parandamatu romantik.
Mitu erinevat päeva. Kalamajast teatrini
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Magusnaljakas Kalamaja näitab viimaseid sügise nädalaid. Salme kultuurimaja kõrval on puud juba raagus ning ringi jalutades on veidi 80ndate tunne. Kuigi kihavad inimesed ja sõidavad autod.
Eile kaikus teatrimajas rahulolev aplaus, nii üleval Taevalaval kui all Põrgulaval. Õhtused etendused sünnivad koostöös publikuga ja seega on etendused väga erinevad. Reserveeritum publik loob oma atmosfääri, elavam ja naerualtim oma.
Nüüd on juba kolmas päev. Eilsest on saanud üleeilne ning täna istun samas kohas, kus eile, kuigi veidi teise nurga all. Kalamaja “Boheemi” aknast vaatan löganiisket Kalamaja ja Balti Jaama turu algust. Ülekäigu rada ületab vanem pime härrasmees juhtkoera ja valge kepiga. Ma kardan pimedaks jääda. See ei ole igapävane mõte, ilmub vaid siis, kui näen pimedat inimest. Ma kardan surma. See on küll abstraktne hirm, see külastab tihemini. Aga arvan, et külastab kõiki inimesi.
Siin mängib kõlarites Moby. Tahaks kolm tundi järjest nutta, ilm ja muusika on sellised. Istun ja mõtlen. Lasen oma eklektilisel kirjal Sulle peatuda, et hiljem või mõni teine aeg edasi kirjutada.
Mitu tundi on möödunud. Vahepeal veetsin aega sõprade juures Pelgulinnas. Hämarduvas pealinnas, buss nr 40 peatuses, imiteerisid 11. aastased poisid vastasteepoolel olevatele omavanuselistele tüdrukutele mahlapulkadega intensiivselt minetti. Kuidagi õõvastav tundus see, seal hämarduvas Pelgulinnas. Nüüd sõidan bussis kesklinna poole, et poodelda ja siis teatrisse minna. Seal on vaja ühe filmiõhtu jaoks projektor tööle seada. Ise lähen kella seitsmeks Salme Kultuurikeskussesse NYYD festivali raames kontsert-etendust vaatama.
Nüüd on juba järgmine päev. Eilne kontsert-etendus oli väga haarav ja üllatav. Täna õhtul mängitakse 100. kord Linnateatri Põrgulaval lavastust “Tõde ja õigus. Teine osa”. Kell on pool üksteist õhtul ja etendus kestab veel 45 minutit. Siis on väike koosviibimine. Kohtumisteni.
Kärdla, üheksaid oli palju sel päeval
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Bussi ootamine tühjal peaväljakul, tühjal pargipingil on võluv. See üks hetk iseendaga ja iseendana. Väljakuäärne väike allee kannab esimesi sügisesi koltund vahtralehti. On varaõhtu väikelinnas Kärdla. Just tuli ära tulla stiihiliselt luulefestivalilt “Kahanev kuu”. On üheksanda kuu üheksas päev selle sajandi üheksandal aastal. Hommikul kell üheksa null üheksa heiskasime festivalilipu. Säras päike, kuldas Hiiumaad, meid võõrustas poetess Alavainu Ave.
Mis on see luule? Viisita laul, ütleb Runnel. Ja veel ütleb ta, et luule on klaas vett, kust me lonksude kaupa joome. Oma luulesõõme pakkusid täna Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Juku-Kalle Raid, Elo Viiding ja teised head eesti luuletajad. “Luuletajagi räägib emakeeles, sest muidu pole ta sõnadel sisu…” parafraseerin Maurust Tammsaare “Tõe ja õiguse” teisest osast.
Täna sai jätku üks eesti luule traditsioon. Aastaid tagasi sai Ave Alavainu omale päranduseks poetess Betti Alveri käevõru. Selle kinkis talle Alveri pärija, täites nii poetessi soovi. Alver sai selle omakorda kingiks Johannes Vares Barbaruse abikaasalt. Nii sõnastas Alavainu ka käevõru statuudi, et see tuleb pärandada noorele ehk lootustandvale eesti naisluuletajale. Kolme kuu möödudes, käevõru omanikuks saamiset, tuleb teha testamen ning määrata järgmine saaja.
