Mitu erinevat päeva. Kalamajast teatrini
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Magusnaljakas Kalamaja näitab viimaseid sügise nädalaid. Salme kultuurimaja kõrval on puud juba raagus ning ringi jalutades on veidi 80ndate tunne. Kuigi kihavad inimesed ja sõidavad autod.
Eile kaikus teatrimajas rahulolev aplaus, nii üleval Taevalaval kui all Põrgulaval. Õhtused etendused sünnivad koostöös publikuga ja seega on etendused väga erinevad. Reserveeritum publik loob oma atmosfääri, elavam ja naerualtim oma.
Nüüd on juba kolmas päev. Eilsest on saanud üleeilne ning täna istun samas kohas, kus eile, kuigi veidi teise nurga all. Kalamaja “Boheemi” aknast vaatan löganiisket Kalamaja ja Balti Jaama turu algust. Ülekäigu rada ületab vanem pime härrasmees juhtkoera ja valge kepiga. Ma kardan pimedaks jääda. See ei ole igapävane mõte, ilmub vaid siis, kui näen pimedat inimest. Ma kardan surma. See on küll abstraktne hirm, see külastab tihemini. Aga arvan, et külastab kõiki inimesi.
Siin mängib kõlarites Moby. Tahaks kolm tundi järjest nutta, ilm ja muusika on sellised. Istun ja mõtlen. Lasen oma eklektilisel kirjal Sulle peatuda, et hiljem või mõni teine aeg edasi kirjutada.
Mitu tundi on möödunud. Vahepeal veetsin aega sõprade juures Pelgulinnas. Hämarduvas pealinnas, buss nr 40 peatuses, imiteerisid 11. aastased poisid vastasteepoolel olevatele omavanuselistele tüdrukutele mahlapulkadega intensiivselt minetti. Kuidagi õõvastav tundus see, seal hämarduvas Pelgulinnas. Nüüd sõidan bussis kesklinna poole, et poodelda ja siis teatrisse minna. Seal on vaja ühe filmiõhtu jaoks projektor tööle seada. Ise lähen kella seitsmeks Salme Kultuurikeskussesse NYYD festivali raames kontsert-etendust vaatama.
Nüüd on juba järgmine päev. Eilne kontsert-etendus oli väga haarav ja üllatav. Täna õhtul mängitakse 100. kord Linnateatri Põrgulaval lavastust “Tõde ja õigus. Teine osa”. Kell on pool üksteist õhtul ja etendus kestab veel 45 minutit. Siis on väike koosviibimine. Kohtumisteni.
27. oktoober, 2009 kell 17:32
Mina kardan ka. Ma viimasel ajal kogu aeg kardan. Ma kardan, et vesi lõppeb maailmas otsa. Ja toit. Ja ma kardan, et Eesti riik kaob ilmakaardilt. Ja ma kardan, et me peame oma kodunt põgenema. Ja siis ma kardan, et meie korsten plahvatab. Ja siis ma kardan, et kroon devalveeritakse. Ja siis ma kardan, et pank tuleb ja võtab meie kodu ära. Ja siis ma surma ja lõppu ja kadu ja Mirdi pärast kardan ka veel. Kui ma ainult kuulen kusagil mingit potentsiaalset ohtu, siis ma hakkan seda ka kohe kartma. PÄRIS keeruline on niimoodi elada:S
28. oktoober, 2009 kell 15:52
kõndisin metsavahelt
külavaheteele
paistsid õhtused majad
igal majal tuled õrnalt sees
hubane Rootsi heaoluolemine
köögilamp
lauataga kokkusaamine
aga mul hakkas paha
sees oli halb tunne
seda vaadates
seda hubasust
iga õhtust olemist
iga õhtust söömist
ahh
nad teevad seda kogu aeg
tundsin
et see on mu hirm
hirm teha midagi iga päev ühtemoodi
hirm nõudepesu ajal raadiot kuulata
see on rutiin
see on surma minemine
sain aru
et see paha tunne
neisse akendesse vaadates
on mu surmahirm
ma ei taha ära surra
aga pärast seda hakkas parem