Julie ja Julia

Täna õhtul käisin kinos. Oli just sellise filmivaatamise tunne, nagu on need kerged ja lihtsad filmid, mida vaadates naerad, elad kuskile maailma sisse, aga väga ei puuduta.
Sain seda kõike – ja veelgi rohkem. Film “Julie & Julia” viis mu nelja- ja viiekümnendate Pariisi ning tänapäeva Queensi. Nagu M. tabavalt ütles, vaheldus “‘Allo! ‘Allo!” atmosfäär pidevalt “Seks ja linna” omaga. Meryl Streep, kes mulle kunagi väga imponeerinud ei ole, on selle filmiõhtu suurim üllataja. Ma nautisin võluva Streep’i mängu. Ta on loonud fantastilise karakteri, kerge, lõbusa, väga usutava ja elulise ning väga naerutava. Tema võluv aksent ja siiras rõõm. See oli väga hea näitlejatöö.

Arutasime pärast kino, kuidas mõjub peaaegu konfliktitu “dramaturgia” ning kuidas selle filmi puhul oli “konflikt” ajastutes ja aegades. Film räägib Pariisist, Ameerikast ja söögi tegemisest. Selle juures saab naerda ning lihtsat romantilist kaasaelamist ka. Harva, kui film laseb end minu ajaveebi kirjutada, aga seekord ta seda tegi. Vaadake parem. Mis siin pikalt seletada.

Veel sarnaseid sissekandeid

Üks on kommenteerinud - “Julie ja Julia”

  1. U. kirjutas:

    näh, ja kui ma sellest veel siit ka loen, siis tekib eriti tunne, et “dääm, miks sa selle küll juba ära vaatasid!”. sest K. teadupärast ju romantikat vaatama ei tule …

Jäta vastukaja

XHTML: Sa võid kasutada järgnevat koodi: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>