Arhiiv: oktoober, 2009

Mitu erinevat päeva. Kalamajast teatrini

Magusnaljakas Kalamaja näitab viimaseid sügise nädalaid. Salme kultuurimaja kõrval on puud juba raagus ning ringi jalutades on veidi 80ndate tunne. Kuigi kihavad inimesed ja sõidavad autod.
Eile kaikus teatrimajas rahulolev aplaus, nii üleval Taevalaval kui all Põrgulaval. Õhtused etendused sünnivad koostöös publikuga ja seega on etendused väga erinevad. Reserveeritum publik loob oma atmosfääri, elavam ja naerualtim oma.

Nüüd on juba kolmas päev. Eilsest on saanud üleeilne ning täna istun samas kohas, kus eile, kuigi veidi teise nurga all. Kalamaja “Boheemi” aknast vaatan löganiisket Kalamaja ja Balti Jaama turu algust. Ülekäigu rada ületab vanem pime härrasmees juhtkoera ja valge kepiga. Ma kardan pimedaks jääda. See ei ole igapävane mõte, ilmub vaid siis, kui näen pimedat inimest. Ma kardan surma. See on küll abstraktne hirm, see külastab tihemini. Aga arvan, et külastab kõiki inimesi.

Siin mängib kõlarites Moby. Tahaks kolm tundi järjest nutta, ilm ja muusika on sellised. Istun ja mõtlen. Lasen oma eklektilisel kirjal Sulle peatuda, et hiljem või mõni teine aeg edasi kirjutada.

Mitu tundi on möödunud. Vahepeal veetsin aega sõprade juures Pelgulinnas. Hämarduvas pealinnas, buss nr 40 peatuses, imiteerisid 11. aastased poisid vastasteepoolel olevatele omavanuselistele tüdrukutele mahlapulkadega intensiivselt minetti. Kuidagi õõvastav tundus see, seal hämarduvas Pelgulinnas. Nüüd sõidan bussis kesklinna poole, et poodelda ja siis teatrisse minna. Seal on vaja ühe filmiõhtu jaoks projektor tööle seada. Ise lähen kella seitsmeks Salme Kultuurikeskussesse NYYD festivali raames kontsert-etendust vaatama.

Nüüd on juba järgmine päev. Eilne kontsert-etendus oli väga haarav ja üllatav. Täna õhtul mängitakse 100. kord Linnateatri Põrgulaval lavastust “Tõde ja õigus. Teine osa”. Kell on pool üksteist õhtul ja etendus kestab veel 45 minutit. Siis on väike koosviibimine. Kohtumisteni.

Julie ja Julia

Täna õhtul käisin kinos. Oli just sellise filmivaatamise tunne, nagu on need kerged ja lihtsad filmid, mida vaadates naerad, elad kuskile maailma sisse, aga väga ei puuduta.
Sain seda kõike – ja veelgi rohkem. Film “Julie & Julia” viis mu nelja- ja viiekümnendate Pariisi ning tänapäeva Queensi. Nagu M. tabavalt ütles, vaheldus “‘Allo! ‘Allo!” atmosfäär pidevalt “Seks ja linna” omaga. Meryl Streep, kes mulle kunagi väga imponeerinud ei ole, on selle filmiõhtu suurim üllataja. Ma nautisin võluva Streep’i mängu. Ta on loonud fantastilise karakteri, kerge, lõbusa, väga usutava ja elulise ning väga naerutava. Tema võluv aksent ja siiras rõõm. See oli väga hea näitlejatöö.

Arutasime pärast kino, kuidas mõjub peaaegu konfliktitu “dramaturgia” ning kuidas selle filmi puhul oli “konflikt” ajastutes ja aegades. Film räägib Pariisist, Ameerikast ja söögi tegemisest. Selle juures saab naerda ning lihtsat romantilist kaasaelamist ka. Harva, kui film laseb end minu ajaveebi kirjutada, aga seekord ta seda tegi. Vaadake parem. Mis siin pikalt seletada.

Kunst, sa hoia virgena!

Kultuur meid hoiab lainel. Pakub mõtlemisainet, hingamist ja elule sisu. Käisin pühapäeval vaatmas uut Eesti filmi “Püha Tõnu kiusamine”. Olid suuremad lootused, veidike suhlasin liigses kunstiudus. Aga ma ei saa öelda, et see film poleks minuga rääkinud või oleks mind külmaks jätnud. Unistasin must-valgetes kaadrites, hingasin Tarkovski vaimu ja pildikeelt ning kõvasti Õunpuud. Sain endale paar väga head mõtet.

Täna õhtul käisin Vene Kultuurikeskuses vaatamas Alvis Hermanise lavastust “Šuškini jutustused”. Saal oli pilgeni täis, Eesti kultuuriminister rääkis ainult vene keeles (sic!) ja lavastust tutvustati läbi kõlarite nii, nagu oleks sattunud parteikongressile. Samuti terendas silmapiiril suur sirp ja vasar, arhitektuurikaitse objekt. Mõtlesin, et kas haakriste hoitakse ka Saksamaal arhitektuurides alles…?

Lavastus oli väga hea. Liuglesin kolme ja poole tunni jooksul nostalgias, soojuses, lihtsuses ja heades näitlejatöödes. Lavakujunduse moodustas suur parkett-põrand, pikk pink ja fototagasein, mis tihti vahetus. See fototagasein oli väga tore. Suured ja ilusad pildid vene külaelust, inimestest. Olin küll teisel rõdul esimeses reas, aga tekst tuli minuni, lava oli kui peo peal ja Maria Klenskaja luges klappidesse väga hästi tõlget. Pärast sõitsin bussiga koju. Ikka oli hea tunne sees.

Kunst, sa hoia virgena!