Arhiiv: august, 2009
Sisekõnelus
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Ongi esimene nädal linna möödas. Teisipäev tõi tiheda kultuuri, käisime Rapla lähedal Raikküla vallas, Lipa külas Uku Masingu sünnikülas tema 100. sünniaastapäevale pühendet kirjanduskonverentsi kuulamas. Luulest. (Võtsin selle peale üle kuude end kokku ning kirjutasin paar luuletust. Inspiratsiooni ei ole. Aga pole kuskilt võtta ka.) Neljapäevast ma nagu kirjutasin, reede oli neegrite, NO99 ja “Onu Tomi onnikese” päralt.
Vaatan maal, kuidas suvi aegamööda hääbuma hakkab. Endiselt käib tihe võitlus rohutirtsude ning maanteemüra vahel. Kas teate, et õunad, esimesed õunad, suislepp noh, on juba punased? Mina juba tean. Ja herilasi on kole palju. Nagu augustile kohane.
Siis loen fotoajakirja “Cheese”. Ise saan aru, et selle seitsme aastaga, mis ma pildistanud olen, olen raisanud kõik “loomulikust intelligentsist” tulevad vaated ja mõtted. Nüüd võiks fotograafiat ikka õppida. Saaks ehk midagi teada. (Tegin omale ülesandeks iga päev postitada üks “fotolugu”, et suudaks ise selles liiga kiires maailmas ühte pilti veidi kauem vaadata ning mõelda, mis lugu selle või teise foto ehk pildiga võiks olla. Lugusid saab lugeda aadressilt http://fotolugu.tumblr.com. Sinna võib alati kommentaaridesse oma lugusid või hoopis häid soovitusi anda, kuidas paremini pilti teha. Konstruktiivne kriitika on väga teretulnud.)
Siin maja ees varju all on vana ning hiigelsuur puupakk teistpidi lauaks keeratud ning seal peal lebab minu punane Moleskine märkmik. Ootab ideid ja mõtteid. Annan siis talle neid.
Kuidas Tõnis Mäe “Tarkus” ja head ööd laulud mind kergitasid
Kirjutas Veiko | Teema: Muusika
On veresooni ahendav augustikuu lõpu aimdus. Linn muutub üha töökamaks, inimesed harjuvad kontorite, poodide ning teatriga. Eile sõitsime Albusse ning vaatasime Kukenoosi viljakuivatis Tõnis Mägi “Tarkust”. Olin üdini muusikast üle laetud ning mõttega kogu aeg kaasas. Vana viljakuivati muutus tänu suurepärasele helile ning väga heale valguskujundusele muusika templiks. Aarne Üksküla loetud neenetsi muinasjutt, Tõnise ja Jarek Kasari voogav laul ning “Head Ööd Vend” kammerkoori ideaalne kokkukõla tegid meelele ning hingele head ja lasid tunda, et elan suure kunsti ajastul. Niiskete silmadega astusin Kesk-Eesti öösse, sees müstiline kergus, suundusime auto poole ning sõitsime vaid mõned kilomeetrid edasi Järva-Madise kirikusse.
Poolüksteist õhtul algas “salakontsert”. Pärt Uusbergi kammerkoor “Head Ööd Vend”, Tõnis Mägi, Jarek Kasar (Chalice), Aarne Üksküla ning Kärt Johanson laulsid kohavaimust ning koosoldud päevadest tulenevalt ja tänuks. Kõlas vaikuse muusikat, head ööd laule, Pärt Uusbergi autoriloomingut. Kirik helises ülemhelide embuses meiega kaasa ning südaööl hingas meid Järva-Madise öösse, Tammsaare kiriku kelladega, koleniiske muruga ja lämmatava augustiöö sirinaga. Küünaldest rajal sammusid kergete hingedega inimesed. Olen siiani tänulik!
“Kuskil peab alguskokkukõla olema…”
Saabumiste ajastu
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Käes on saabumiste ajastu. Linnainimesed saabuvad linna, sest kohe-kohe algab paljudel töö. Tööinimesed saabuvad maale, sest puhkusest on vaja võtta viimast. Rändlinnud hakkavad saabuma parvedesse, sest kaugel see sügiski enam on.
Maasirinas tean, et tunni ja pooleteise pärast vilistab rongijaamas elektrirong. Kulunud perroonil sahiseb minu ratta kumm. Seda tean ka, et raudteejaama lähedal Ohtu mõisas tehakse suveteatrit ja lausa augusti lõpuni. Sinna saabuvad viimased suveteatrikülastajad, et siis jälle sügisel suure hooga siseteatrit vaadata. Inimesed saabuvad linnadesse, otsitakse üles tööriided, ostetakse argipäeva õhtuti kinopileteid, käiakse koolilaatadel, sest pisike peab ju ometi kord jälle või siis esmakordselt kooli minema.
Nii soe, nii soe on see augustialguse suveõhtu päike. Ja nii maitsev on köögilaual õhtusööjaid ootav värske keedukartul ja kukeseenesoust. Kuigi Põhja-Eestis vist ei öelda “soust”, aga mis see loeb, mul on Lõuna-Eesti juured ka. Nii ma olengi ühe jalaga põhjas ning teisega lõunas.
Maantee häälitseb tirtsudega võidu. Pärast maanteed on põld, siis mets ja siis rongijaam.
Sahisegu männid, lõhnaku elupuu – mina saabun tööaastaks pealinna. Ja õnneks saab maale tagasi tulla. Veel ei ole valmis ploomid, ei õunad, ei tomatid, ei arooniad. Neid tuleb maitsma tulla.
Maapärastlõuna
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Pärastlõunased kärbsed teevad laisalt suuretoa-rallit. Nad lendavad üle kirju päevateki, kuhu pärastlõunane kõrvetav päike teeb läbi pitskardina lillemustreid. Nad lendavad üle punase vaiba, kus laualt langenud lille kroonlehed tantsivad koerakarvadega tangot. Nad lendavad üle päevinäinud pruunide põrandalaudade, üle määrdunud pikendusjuhtme, üle mu nina.
Õues on terav pärastlõuna. Päike põletab rattasõidust punaseid käsivarsi, kuid sellest hoolimata panen fotoaparaadi üle kaela ja ronin lilledele nina alla. Makropildistan, lillepildistan, põllupildistan, koerapildistan. Eemal maanteel kleepub sulakuum asfalt möödaloksuvate autode rataste külge. On kõrvetav maapärastlõuna. Meie ootame õhtujahedust.
Maahommik. Oi kui palav.
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Maahommikud, eriti need laupäevased, on kuidagi unised. Vanaema läks hommikul turule. Ta müüb seal asju. Asju, mida vanaema ise kasvatab ja asju, mida vanaisa metsast toob. Vanaisa toob metsast seeni. Vanaisa ise seeni ei söö, aga talle meeldib neid korjata. Veel toob vanaisa metsast luua- ja vihamaterjali. Kuuri all lõhnavad kased ning pööningul kuivavad luuad. Vanaema kasvatab tomateid, küüslauke, suvikõrvitsaid, kaalikaid, peete, porgandeid, sibulaid, kartuleid, kurke, maitsetaimi ja lilli. Vanaema tehtud hapukurgid on turu parimad. Neid saab Keila turult. Nüüd suve lõpupoole käib vanaema ainult laupäeviti turul. Enam pole nii palju asju millega kaubelda. Kevadel kaubeldakse taimede ja varajaste saadustega. Suve lõpu poole kaubeldakse valminud viljadega. Veel on vanaemal kaasas vaarikaid ja tikreid ja mustikaid.
Suvehommikul on vanaema enne turule minekut teinud potitäie makarone. Muna ning singiga. Mina ärkan ja teen suure kruusi kohvi, valan koort peale ja söön makarone. Täna on ohkuipalav ilm. Kui me vanaisaga elupuuhekki pügasime, siis võttis naha väga märjaks. Nüüd oleme toas ja tõmbame hinge, sest õues on oikuipalav. Teine heki pool on vaja ka veel pügada, aga seda saab ilma traktori kopata teha. Muidu oli nii, et mina seisin traktori kopas, vanaisa sõitis edasi ja mina pügasin. Meil on elektriline hekipügaja. Pärast teeme nii, et mina hoian pinki ja vanaisa pügab. See on selle pärast, et aia sees ei mahu traktor lihtsalt kasvuhoone ja heki vahele.
Meie koeral on ka oikuipalav. Tema tahab veel rohkem varju kui inimene, sest koertel on paks kasukas. Õnneks on maaaias rohkelt puid ja aidavarjus saab ka olla. Heledas päikesevalguses kimavad autod mööda maanteed kuhugi poole. Neil on konditsioneerid ja jahe salong. Meil õues konditsioneeri ei ole, seepärast peame aeg-ajalt tuppa peituma ning ennast jahutama. Sest õues on oikuipalav. Loeme värskeid lehti ja mina loen raamatut. Suvelõpu alguse kärbsed sumisevad toas. Üks herilane on morsikannu ära uppunud.
Maaõhtu
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Varajane august. Maanteel suhisevad veel autod, aga üsna harvemini, sest õhtu läheneb üha galopeerivama kiirusega, pidevalt läheb pimedamaks, päike ei kulda enam valmivaid suveõunu, kaob katuse taha. Pääsukesed, teie! Nad lendavad garaaži ja uuesti välja, pojad, söök ja sädin. Sirin on ka, see tuleb rohust ning on augustile nii omane. Lillherned, arooniad, tikrid ja vaarikad. Aida taga on veel järel õhtust päikest. See aitab vaarikatel küpseda.
Suur hüäänimustriline pilvelaam liugleb üle minu pea, üle lipuvarda, üle õuelambi, üle aidakatuse ja üle arooniate naabri maja kohale. Kojast läbi kööki minnes ootab kukeseenekaste, praetud lest ja vaarika toormoos. Pool õue on veel murust niitmata. Pääsukesed, teie! Ma lähen õhtust sööma.
Võsu. Suvituslinnak.
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Kerge suvelõpu paanika hakkab vaikselt linnainimeste nägusid paitama. Linnainimesed üritavad igal võimalikul juhul linnast põgeneda, et leida üles viimane suvi. Varsti rannad tühjad on / ja tühjuses on häbi / läbi tühjuse käib tuul meist mõlemast… kirjutab Viiding. Terveks suureks suveks valgeks jäingi / ma ei päevitanud, ei, oh ei / ja nüüd teiste naiste hulgas käingi / luigena kel nimeks Lorelei.
Võsu bussijaamas ootas mind terve külalislahke perekond, kõigil rannamänniku lilled käes. Hetkeks keeras film end suuremaks kui elu, olin nõukogude aegses dokumentaalis. Neile pole ammu saabunud bussiga külalisi. Ja see oli kuidagi helgelt hilissuvine, raudrohud ja metsalillesülemid.
Klassikaline jäätisekokteil, kaubandusvõrk ja nüüd hirmlai veranda tuulekelladega. Jah, augustipärastlõuna sirtsud sirisevad, mina olen mässitud veidi torkivasse rohelisse lillemustriga tekki ning söögiks teeme kotlette.
Suvedel ja sügistel olen viimasel ajal ikka sattunud Võsule. Viimased seitse aastat. Siin on üks saunaga suvila, kus on armastatud ja hingatud, joodud ning juteldud terveid öid. Siin on teises servas see hirmlai veranda, kus õhkub endiste aegade lõhna. Võsu lõhnab vanaaegselt, see on suvituskoht. Talviti on see üsna tühi. Buss lõpetab oma otsesõidud 31. augustil. Siis hakkab kool. Linnainimesed on ammu unustanud oma suvelõpupaanika. Ostetakse pinaleid ja töövihikuid.
Suvelõpu alguse vihma lõpp
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Ootan vihma hajuvat. Ootan Kalamaja “Boheemis”, käe all kirjutamist võimaldav taskuseade. Vihm lööb pealinna värskeks. Siin remonditakse juba teist kuud sõidu- ning kõnniteed. Veidi tööstusmaastikulik.
Eile oli selle suve viies (sic!) pulm. Enne seda nädala algupoole neljas ning enne seda kaks nädalat Hiiumaad. Eile õhtul sain üle 20 päeva oma voodis magada. Oli päris mõnus. Enamus suve ongi juba läbi. Juba need sirisevad seal augustialguse ööde rohus. On tunda rikkaliku küpsemise lõhna. Varsti. Varsti avab oma uksed teater jälle ning sünnivad uued ideed, mõtted ja lavastused. Juba on mida oodata. Loodan elusat ja ilusat teatrihooaega.
Aga sinna on siiski mõned ajad aega. Nii kaua pildistaks elu. Vaataks inimesi. Hingaks loodust. Näed, vihmgi hakkab raugema. Läki linna peale, vaatame, mis päev toob. Carpe diem!
