Arhiiv: juuli, 2009
Hiiumaa, pikad udud, jahe DEJ ja mahe taevas
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu, Teater
Need hilisõhtused ja varaöised Hiiumaa udud…
Me oleme reisinud kohvitades, naerdes, hirnudes, lõõpides, ironiseerides, lõkerdades, itsitades, naljatledes, koos ja korraga läbi märja ja niiske heina, mis siin Kärdla ümber niitudel kasvab. Pikad ning siledad asfaldiribad suristavad rattapedaalide kriuksudes meid iga päev Kärdla elektrijaama. DEJ ehk diiselelektrijaam on kraadides jahedam kui välistemperatuur, seal hõngub ja heljub õli ja diisli lõhna. Töötegemise ja tolmu lõhna. Ja kui siis astud uksest välja, igavesesse Hiiumaa päikesesse, siis on nii soe tunne. Siin saarel on kogu aeg soe tunne. Eile õhtul sõitsime ratastega mere äärde. Vesi oli nagu peegel, nagu piltpostkaart. Sattusin pildistamisvaimustusse, nägime luiki ja rebaseid. Siis vurasime mööda asfalti, kukkusime kraavidesse, ronisime kõrkjatesse, jõime Calvadost, tapsime sääski, riietusime lahti ja ujusime ja sõitsime jälle ratastega ning öösel mängisime Unot.
Hommikud on säravad, päike kütab väikese valge linnamaja magamistoad palavkuumaks ning sunnib teki alt välja ronima. Ei aita ka lahtine aken. Tuuletõmbus aitaks, aga see lõhuks heleda magamistoa privaatsuse ja tapaks viimsegi unisuse. Siis kohtutakse naeruverandal või ülakorruse köögis, libisetakase dušširuumide põrandail ja jälle vändatakse DEJi.
Hiiumaa kergpilvisesse, pea alati igavesti sinisesse taevasse vaatan. Sinna on hea vaadata. Kuulmiseni.
Me hingasime ühes
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Et kõik ära rääkida, seda ei jõuagi, aga praegu on soe Eestimaa suvi, põldudel õitseb kollane raps ja päikeseilmad on vihma omadega segi. Mõned sinised esmaspäevad on möödunud, kuid viimase aja helgeim mälestus püsib. XXV juubelilaulupidu “ÜhesHingamine” oli ennenägematu. Minu elu parim laulupidu. Kuidas aeg kadus ja seiskus ja kõik kohad olid sini-must-valgeid lipukesi täis (tänu Lipuvabriku 15 kroonisele hinnale) ning rahvas hingas ja lainetas ühes massis. Ühes rütmis. Ühes hingamises. See oligi ühes hingamine, kõlas korduvalt pärast peo lõppu. Uhke on olla eestlane ja hüüda sajatuhandekesi “Eesti, Eesti!!!”
Kolme laulupeo päeva ajal sai pikki maid jala käidud ja pea 12 tundi kokku kaare all seistud. Järgnevad päevad oli “laulupeopohmell”, selline kerge ja mellow. Kõigest sellest kõndimisest, laulmist, hõiskamisest ja Eestimaa armastamisest.
Nüüd, jah just praegu, viib mind liinibuss Tartu. Veel kaks vaba päeva ning siis sõidame Hiiumaale tegema head energiat. 22. juulil etendub “Ei teki ega kao” Kärdla diiselelektrijaamas. http://www.hef.ee
