Ma olen lõplikult kolinud
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Tere!
Kui sa loed minu plogi RSS lugejaga ja leiad selle postituse oma voos, siis tea, et olen kolinud oma plogi uude serverisse aadressiga http://veiko.tubin.ee/ajaveeb
Uueks RSS voo aadressiks on http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/feed/
Kui sa loed minu plogi trükkide otse aadressiribale, siis alates tänasest trüki http://veiko.tubin.ee/ajaveeb
Tänan!
Veel sarnaseid sissekandeid
Ma hakkan vaikselt kolima
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu, Tehnika
Tuul mühiseb diiselrongi aknast sisse ja mida rohkem Lõuna-Eesti poole, seda pilvisemaks läheb. Neil olevat terve päeva sadanud kui meil pealinnas ilm nõnda ilus oli. Mul oli mingeid tahtmisi kirjutada maaõhust ja lapsepõlve lõhnadest ja kõigest sellest ja muustki, aga see ei tule praegu välja. Unistuses on need roosuhkruga maasikad, mis külmkappi jäid, unistuses on need maasikapeenrad ja värsked kurgid ja veel rohelised tomatid. Aga kui Sa teaks, kuidas see tomatikasvumaja lõhnab. Julgelt ja rämedalt. Ikkagi tuleb varasem aeg meelde. Valmivate tomatite tugev lõhn.
Mõneti kirjutan sellepärast, et rongis on tore kirjutada, teisalt jälle selle pärast, et see on tõenäoliselt viimane postitus minu ajaveebi selles serveris. Et pikemalt alustada – olen oma elu jooksul oma plogi pidanud mitmes erinevas kohas. Alustasin Blogspotis, siis kolisin mingi aeg WordPress.com’i peale ja hiljem juba oma serverisse http://tubin.pri.ee (mis jookseb WordPress.org mootoril). Nüüd on lõpuks kätte jõudnud eraisikule see unistuste aeg, kus sa saad endale domeeni registreerida. Nii et üsna pea tuleb ajaveebi neljas kolimine serverisse http://tubin.ee. Õigemini küll aadressile http://veiko.tubin.ee/ajaveeb. Esimese kolimise käigus kadusid vanemate postituste pealkirjad ning osad täpitähed… loodame, et seekord läheb paremini. Ehk siis – lähipäevil uuendan oma veebiaadressi ja RSS voogu, annan siis täpsemalt teada.
Praegu kihutab rong, ligineb Lõuna-Eesti.
Veel sarnaseid sissekandeid
MiNT USBis ja piparmünt teetassis
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Aknast ulatub sisse m-interneti HSDPA ühendus, mis teeb meele heaks. Aeg-ajalt viskab ikka EDGE peale ka, aga levi on väga ok. Nii et nädalaks testiks võetud Elisa MiNT jääb vist kauemaks minu kätte. Saab üle Eesti suvakohas veebis käia ja seda on viimasel ajal üha rohkem vaja. Kui maale ulatuks ka EMTi 3,5G levi, oleks muidugi EMTi kliendina valik selle teenusepakkuja kasuks langenud. Aga Elisa ulatub 3,5G servaga siia ja m-veeb on kiire ja katkestusteta.
Ma tahtsin tegelikult rohkem hoopis muust rääkida. Hoopis sellest, et mul on puhkuse esimene päev ja et ma lasin end mõnusasti päikese poolt ära kõrvetada. Et milline mõnu on taimelavast värsket piparmünti noppida ja sellest teed teha, peenralt tilli ja sibulat ja noori porgandeid süüa. Eelmisel suvel poleks ma seda “rohelist” luksust hinnata osanud, aga talvel tehtud toitumisemuutus on väärtushinnangud ümber muutnud. Puhkuse esimene päev möödub ka U. kingitud Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” raamatu seltsis – nii kasvab koduaiasaaduse väärtus veelgi rohkem.
Värske ja veidi kibe sibulamaitse suus sukeldun suvesse. Päevauudised käivad. See on hetk kus küla on vaikne ja naabrid liiguvad tubadesse, kastetakse ära viimased peenrad, tehakse viimased jalutuskäigud. Vanavanemad uinuvad tavaliselt juba kümne paiku, aga on suvi ja kuna käib jalgpall, siis täna ollakse kauem üleval.
Veel sarnaseid sissekandeid
Kollaste kummidega kollane jalgratas
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu, Uned
Te võite nüüd kõva häälega rääkida, sest et öö on läbi ja hääletut unenäodialoogi ei pea enam pidama. Ma nägin täna öösel unes, et mul oli üleni kollane jalgratas. Oli maaliline südasuve segu kuldsete puulehtedega ja minu kollaste kummidega jalgratas libises mööda asfalti nagu hullumeelne. Ma ei tea, miks ma olin selle endal ostnud, sest et minu armas ja sinine jalgratas oli mul ikkagi alles. Ma sõitsin oma kollase jalgarattaga, millel olid kollased rattakummid. See päev jõudis kuldsesse õhtusse ja siis võtsin oma kollase jalgratta millegipärast tuppa, kaesin kumme. Need olid katki – lasid õhku läbi. Aga tühjaks nad ei olnud saanud. Nad olid selliselt unenäoliselt kakti. Veel unenäolisemalt oli mul külas Draamateatri näitleja Tiit Sukk, kellel oli must dziip. Me sõitsime tema dziibiga jalgrattapoodi, kus müüaks oli miskipärast helilooja Jaak Jürisson. Aga kollast rattakummi tal ei olnud. Oli musta. Kollaseid rattakomplekte müüdi ainult rulluiskudele. Ma ostsin mustad kummid ja tundsin oma ratast rohkem mesilasena kui kunagi varem.
Kui ma vaatan siit tagasi oma möödunud nädalate unede peale, siis on seal väga ilusaid ja väga naljakaid. Aga ma ei mäleta peaaegu mitte ühtegi. Seepärast panin oma kollaste kummidega kollase ratta unenäo siia kirja.
Hiliskevad on tõeliselt käes, kuigi ilm oli vahepeal klassikaliselt sügisene, juuni keskpaik nõuab kehalt kõiki muid tegevusi kui teatri ja töö tegemine. Veel õitsevad viimased sirelid linnas, selles meie armastuste linnas, kus linnainimesed võivad linna armuda ja maainimesed võivad linna vihkama hakata. Veel laulavad viimased ööbikud linnas, selles meie vihkamiste linnas, kus linnainimesed võivad linna vihkama hakata ja maainimesed võivad meeletult linna armuda. “Teil on õigus mu härrad, siit avaneb tõepoolest suurepärane vaade meie linnakesele”, kummitab mind üks repliik Sõpruse kino reklaamist. (Teie poolt on toores jõud, meie poolt tohutu vaimne ülekaal). “Meie linn on linnulaat ja meie oleme linnud, keda seal müüakse..” laulab Vaiko Eplik. Linn on juunikeskpaigas väga kahetine. Ta tõmbab ja lükkab korraga.
Nüüd on ikkagi veel hommik. Selline jahe juunikuine pudruhommik, kus televiisorist ei tule mitte Terevisiooni vaid jalgpalli, sest kogu koduvabariiki on vallanud jalgpallihullus. Täna on teatris hooaja lõpukoosolek. Siis on mul veel viis etendust ja algab suvi. Vahepeale jääb jaanipäev ja üks, loodetavasti, maailma kõige ilusaim pulmaskäik. See on esimene suvi üle pika aja, kus suveplaanid on tegemata, sest et mul on puhkus. Tahan niisama vedeleda, võimalikult palju sellest linnast eemal olla, et hilissuve lõpus, siis kui vananaistesuvi ukse vahelt kleidisaba tillerdab, et selle jaheda põhjamaise suve lõpus tunda taas teatrinälga, linnanälga.
Kollaste kummidega jalgratas surisegu teil terve suve nendelt asflateeritud ja kruusatud teedel kuhu te minna tahate.
Veel sarnaseid sissekandeid
Kultuuriuputus
Kirjutas Veiko | Teema: Film, Teater
Viimased mitu päeva on iseeneslikult viinud jõhkrale kultuuritarbimisele. Alustades sellest, et Aki Kaurismäki retrospektiiv lajatas Volbriõhtu Tartus mõnusalt tühjas Athena saalis ajju (“Tuletikuvabiku tüdruk”), jätkas lajatustööga pühapäevaõhtuses avamislõhnalises Kinos “Sõprus” (“Ariel”) ning filmikultuur jätkus Elo Seliranna filmi näol “Kutsar koputab kolm korda” esmaspäevaõhtuses juustu, veini ja hapukurgilõhnalises samas kinos. “Kutsar…” on eesti filmide kontekstis üsna arvestatav vaatamisväärsus, lõpuks küll veidi laialivalguv, aga mõtetesse mõlkuma jääv kindlasti. (Annan kümnest pallist seitse või kuus koma üheksa). Kaurismäki on jumalik. Need imefotograafilised kaadrid, napp dialoog ja Põhjamaine absurdihuumor on vesi filmiarmastaja veskile. Kuldne vesi, lõhnab roosiliselt ja parandab kõik haigused ning haavad.
Seesama kinolõhnaline esmaspäeva õhtu vihmalõhnalises linnas viis mind Teatri Puhvetisse. Seal oli veel kuulda Evelini ja Hele kontserdi teist poolt. Kahe kitarriga mahe folgi ning jazzi segu mõjus ärahingatud ruumis värske, melanhoolse ja kohutavalt armsana. Õhtu tipuks pakkus päike sellekevadist ilusaimat loojumismängu. Estonia Teater oli taustatud hiigelsuure roosa taevamäega. (“Sobivatel puhkudel on kõik fotoaparaadid alati kodus.” Kuusalu.)
Eile (loe: teisipäeval), pilet varakult taskus, külmetasin veerand tundi enne kella kuut õhtul Tornide väljaku lava juures. ID kaardi vastu sai kõrva kuulmisseade ja täpselt kell kuus marssisime kolmekümnekesi Aida tänava algusesse, kus ootas meid Tallinna lipuga giid Eva. Algas NO97 – Tallinn, meie linn. Tunni aja jooksul valati meid üle peene iroonia ja valitud kinnisvaraõudustega. Tutvusime Elmar Sepa, tema sõbra Vahuri, Kokofkini ja kõigi teiste toredatega, kes Tallinna linna on tänu sundüürnikele ilgelt odavalt endale omastanud. Järgmiseks ekskursiooni teemaks pakun “Tallinna kultuuriinimesed”. Kohtasime teel näitlejaid, rahvakirjanikke ning kultuuriametnikke. Lõpp kauni Vabaduse väljaku ääres, linnavalitsuse hoone taustal, Eva lehvitamas Edgarile. Olin kõigest sellest aimanud, aga selliseid jultunuid kinnisvaratehindguid meie armsa linnapea ja tema sõprade poolt poleks oodanud. Kõigil, kell 225 kroonisest piletist kahju ei ole ning kes suudavad veel oma südamesse lasta Keskerakonna hirmsaid tegusid, samas peenelt naerda soovivad, kõigil neil tasub kindlasti minna. Mul oli huvitav ja tore.
Veel toredam, ehk kõige toredam üldse, oli juhuslik sattumine (tänu Evale) Kanuti Gidli SAALi. Seal etendus Jo Strømgren kompanii lavastus “Eksperiment”. Väljamõeldus (kohati päris) vene keeles suheldes olid meie ees neli naist, kes laulsid, tantsisid ning näitlesid ülivõrdselt, ülihästi ja ülivaimukalt. Minu vaieldamatu selle aasta parim teatrielamus (ehk tantsuelamus). Siiski pean mainima, et “Kes kardab Virginia Woolfi?” Linnateatris kuulub ka aasta parima teatrielamuse klassi. Ja need kaks lavastust on üsna võrreldamatud.
Mina istusin esimeses reas, ahmisin pidevalt imestusest õhku. Kõik oli läbimõeldud, vaimukas, teravmeelne ja väga osav. Ühekski sekundiks ei lastud vaatajal oma mõtteid mõlgutada. Aga mis ma sellest pikemalt räägin. Kahju, et te ei näinud.
Täna käisin Kadrioru kunstimuuseumis “Balti biedermeierit” vaatamas, koos kuraator Tiina Abeliga. Nüüd lähen Von Krahli Pepeljajevi “Vanaeite” vaatama. Ahoi! Jääge kultuurseks siis!
Veel sarnaseid sissekandeid
Minagi olen Arkaadia teel…
Kirjutas Veiko | Teema: Teater
Mida päev edasi, seda töntsimaks jäävad näpud kirjutamise osas. Mis siis praegu käib? Käib tige ja tihe lumesulamine. Lörts pealinna tänavatel libistab jalgu ja tikub viksimata saabastesse. Õnneks olen ma viksimisfriik ning talv otsa saapaid viksinud.
Nädalavahetusel käisin Viljandis. Ma vaatasin lavaka lõpetava kursuse “Arkaadiat”* ning unitasin igavesest kevadest ugalastega esietenduse peol, kadusin lavaalustesse katakombidesse, väites, et seiklen oma alateadvuse koridorides. Hommik äratas mind kiiskava päikesega, mitte mingi peavaluga, januga, kardinate, kitarri, haige jalaga linnu, rõdu, tilukva lume, kuuma kevadpäikese ja pannkookidega. Terve tee Viljandi-Tallinn bussis lugesin Eesti Ekspressi. Õhtul oli Vene Draamateatris Alo Kõrve monoetenduse “Isa” peaosas. Esietendus.
Esietendusi on tulemas. Reedel “Homme näeme”. Taevalaval käib meeletu lõpuspurt, inimesed on talvelõpuagooniast ja esikarallist krõllis. Loodan, et maitseb. Ise vaatan esimest korda homme. Aprilli kümnendal päeval on meil esietendus. Põrgulaval “Keskööpäike”. Täna olin pärast proovi kostüümiproovis. See kestis 50 minutit. Sõbralik õmbleja lükkab sinusse nööpnõelu ja õmbleb pärast iseseisvalt. Keegi ei tea, mis teatrit me teeme. Selge on see, et prooviprotsess on olnud väga õpetlik ning arendav. Kui kasvõi 10% publikust korda läheb, oleks tore. Ootame aprilli kümnendat päeva.
* “Arkaadia”
Lavakooli tudengite viimast lavatööd nähes tõden rõõmust, et noortes hakkavad ilmnema esimesed näitleja tunnused. Tekst ja suur lava arendavad neid veel. Kui vaid kolmandik teksti ei oleks ära kadunud… Aga rõõmu oli palju ja väga kahju, et Tallinnas ei õnnestu teist koosseisu näha, kuna endal on “Keskööpäikese” teine etendus. Äkki saaks muus linnas…
Veel sarnaseid sissekandeid
Oodates…
Kirjutas Veiko | Teema: Teater
Kunstist siis ainult kirjutame, jah? Kui võiks elust ka rohkem… Aga mida sa elust kirjutad, kui kunst on elust konsentreeritum ja mõjuvam. Kuigi, elu võib olla vahel oma lihtsuses vägagi mõjuv.
Täna oli oma lihtsuses mõjuv tantsulavastus Kanuti Gildi saalis. Jüri Naela “Waiting for…”. Esimest korda sattusin Kanuti Gildi Saali stuudioruumi, pikk tantsupõrandaga elutuba, kus Jüri tantsis pilte ja lugu. Jüri on minu tantsuõpetaja ka, Lavakoolis. Mõtlesin, et selle tantsimisega on nagu maalimisega. Picasso ju oli kogu klassikalise tee läbinud, enne kui tegi seda, mille järgi meie teda tunneme. Täna oli tants kohe väga hea. Ma panin kokku oma lugu ning oma fragmente, kuulasin ning vaatasin. Nael mõjub laval orgaaniliselt, väga huvitavalt ja paeluvalt. Täna oli ta veidi sügav ja sünge. Tema “Summertime” number oli väga üllatav, ma ei teanud, et nii hästi tantsiv Jüri ka nii hästi laulab. Võibolla kõlksus ka see tants täna kõik sellepärast kokku, et teeme ise praegu veidi fragmentaarset teatrit.
Kordused, valgused (vaid valge ja sügavpime – kuigi aknast hämardus uduselt hoov), pärisingliskeelne tekst lindilt ja lõpus see Beethoven. Mulle mõjus ja muu polegi oluline. Seda mida ma mõtlesin või välja lugesin, ei ütle. See oli minu õhtu elamus ja jääb vaid mulle. Selline peabki olema kunst, palju erinevaid tõlgendamisvõimalusi pakkuv ning haarav ja huvitav .
Loe ka EPL artiklit “Nähtamatu näitleja” Jüri Nael rebib hinge lahti.
Veel sarnaseid sissekandeid
Lauliku talveüksildus. Pärt Uusbergi meeskoorimuusika.
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Nüüd olen jälle rongis. Kohutavalt külm on. Värisen koos rongiga. Sees on aga helge olla. Puhas ja karge.
Ärkasin (erinevalt kümnetest eelmistest päevadest) alles kell üks pärast lõunat. Linnas sadas vihma, lumi oli raske ja kukkus kolaki Kalamaja katustelt. Ainus viis Raplasse saada on rongiga, uurisin internetist. Kõik laabus, 15 minutit enne kontserdi algust olin kohal.
Veel enne, rongis, kohtasin noort Viljandi näitlejat, kellega koos suvel Hiiumaal teatrit tegime. Kohtasin, vestlesin, loksusime rongi kalletes ning rütmis.
Rapla kirik oli hirmus külm. Eestlastel on kummaline viis omadussõnu “suurendada”. “Hirmus külm”, “jube põnev”, “sitaks lahe” jne. Kontserdiootajate suudest tuli auru. Kui väljas näitas termomeeter +2, siis kirikus pidi vähemalt -5 olema. Aga võibolla et oli rohkemgi. Ja ma kujutlesin pikalt, mismoodi talurahvas sajandeid kirikutes käis ja mis nende jaoks külm tähendas.
Algab kontsert, ajad on nii või teisiti sassis. Kõlab sügav ja karge meeskoori muusika. Külmunud kirik nagu võimendaks kõike, lauljate suust kerkib valget udu, sõnad ning muusika kraabib hinge. Lindistan mõned lood oma telefoniga, et kodus hiljem jagada. Hetkel olen veel rongis, trükin telefonis päevikut.
Ma mõtlesin veel Rapla inimeste peale ja selle linnaliini bussijuhi peale, kes mind rongijaamast kiriku juurde sõidutas ja pärast tagasi tõi. Millist elu tema elab? On tal naine või lapsi? Mida teeb ta siis, kui ta inimesi bussiga ei sõiduta? Tagasiteel kuulasime bussis olümpiamängude otseülekannet. Suusatas keegi Veerpalu.
Rongis hakkan tasapisi üles soojenema. Rongipilet Rapla-Tallinn maksab 33 krooni. Õlu maksab poes umbes 13 krooni, leib vist 10 ja sai vist 6 krooni. Eesti Vabariiki on minu eluajal olnud juba 18 ja pool aastat.
Kontsert Rapla kirikus niitis hinge, külvas uut seemet, ootamaks kevade tärkamist. Sul on ka kevadeigatsus? Kuuskümmend päeva miinuskraade. Eile algasid plussid, kõik sulab, on vesine ja must. Varsti lubab uut külmalainet. Igal pool on meeletud hanged.
Rong loksub läbi kottpimeda Eestimaa minu kodulinna poole. Kuulan mõttes veel Pärt Uusbergi koorimuusikat. See on ilus ning helisev. Lauliku talveüksildus. Aga lõpus on alati helgus, mis tõstab meid üles. Kuskil on alati selgus. Küll keegi ikka vastuseid teab.
Veel sarnaseid sissekandeid
Unistus igavesest tšeburekirestoranist kesk jäävat tuisku
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu, Teater, Uned
Et kõik ausalt ära rääkida, jättes mainimata, et hetkel kummitab peas see laul, kus naine on moes, et kõik ausalt ära rääkida, peaks tegelikult kaugemalt alustama kui NO99 sünnipäeva Pecha Kutchad, need toredad koeranimega ettekanded. Aga Petcha Kutchadest ma ikkagi alustan, mulle sööbis mällu eriti Tiit Ojasoo oma, keda vägivaldselt Delfis ikka Sinisooks tituleeriti. Hilisemad sündmused sellel 19. veebruari õhtul ei vääri enam nii suurt tähelepanu. Võib öelda vaid, et neil olid organismi kurnavad tagajärjed.
Keskpäev Kalamajas ja kerge erimeelsus keha ning päeva vahel, aga ma siiski sain paljuga hakkama. Pärastlõuna Linnateatri Teatrisõprade klubis (need lõunad seal klubis on väga armsaks saanud) tõi kokku sada huvilist Ott Sandraku ajalooloengut kuulama. Kes ei jõudnud, kuulab kunagi Raadio Ööülikoolist.
Kell seitse, nagu teatril tavaks, on üle linna palju etendusi. Minu eileõhtune taaskohtumine “Vahepeatusega” (mis oli Eesti viimane, kes ei käinud, vaadaku kunagi ETVst) kujunes sama imetlusväärseks ja kadedaks tegevalt kui sügisesel teatrifestivalilgi. Kaks tundi tundsin andekaid näitlejaid laval ning ilusat sügavat mõtet kergelt ilusas-viltuses vormis. Lõpuks loksus maailm paika (see detail oli vaid Linnateatri Taevalava külalisetendustel, aga võimas. Vaadake kunagi ETVst).
Kuna see oli Eesti viimane “Vahepeatus”, vestlesime tiheda intensiivsusega hilisõhtul laval olnutega, jõin kummelit ning piparmünti keedetud veega. Plaanisin vara koju minna, aga klaver jäi teele ette. Laulsime S.ga ja kohtusime teise S.ga Islandilt. Tema teadis mu nime kohe, sest et Facebook on soovitanud juba kuu aega, et ma peaks ta sõber olema. Nii ongi mul seal nüüd üks islandlane, kes harukordselt kiirelt keeli omandab. Öövaatasime YouTube videosid ning laulsime ikka ja veel. L., kes kohutava pohmelliga Kalamajast kesklinna varaöösel aeti, jõudiski kohale. Siis hakkasid kõik kohe lahkuma ning jalutasime koos L.ga Kalamaja poole tagasi, unustamata hetkekski fakti, et L. viibis koosviibimisel vaid neli minutit. Astusime läbi öisete näljaste lohtuspaigast, Balti Jaama tšeburekirestoranist. Lund oli kõikjal ja igal pool, see oli nii valge ja vaikselt tuiskas, nagu ta jääkski igaveseks meie ümber ja sisse. See 60 päeva sulamata lumi. See talv, mis igaveseks meelde jääb.
Mis siis et ärkasin lõuna ajal ja kodus midagi süüa ei olnud. Kadriorg toidab mind. Õhtul vaatan 1928. aasta ekspressionistlikku filmi.
Veel sarnaseid sissekandeid
Kas sõbruneda tantsuga?
Kirjutas Veiko | Teema: Kunst, Teater
Kaasaegne tants, ma tahan saada Sinuga sõbraks – mõtlesin endamisi, kui astusin oma harvu kordi Kanuti Gildi Saali uksest sisse, vaatama tantsuetendust “Kehanäppajad”. Seda, et tantsust aru saada, peaks end tantsu sisse vaatama, aga ka sellised harvad korrad tantsuga kaasas olla on tore. Kanuti Gildi Saali tagumises pinkidealuses publikuosas on üleval väga tore maalinäitus. Vahtisime seda, lugesime kava ning voolasime koos rahvaga minut peale tantsu lubatud algust alles saali.
Siis startis mürarikas helikujundus (veidi liiga kõrvu hõõruv) ning mahedad vahejutustused Nukuvabriku pommiplahvatusest. Tants võttis tuure ning vorme. Aeglastest ilmumistest sai vahepeal lausa nauditavaid liikumisi ning suhteid. Mul oli pool etendust väga huvitav, siis kui suhestusid omavahel tantsijad ning sündis lugu. Teine pool etendusest (mitte ajalises mõttes teine pool) oli mul igav, jälgisin, kuidas tantsijad iseend ja oma keha naudivad või siis niisama olesklevad. Lubasin tantsule, et tulen teda ikka aeg-ajalt vaatama.
Foto: Kanuti Gildi saali kodulehelt
