Kas sõbruneda tantsuga?
Kirjutas Veiko | Teema: Kunst, Teater
Kaasaegne tants, ma tahan saada Sinuga sõbraks – mõtlesin endamisi, kui astusin oma harvu kordi Kanuti Gildi Saali uksest sisse, vaatama tantsuetendust “Kehanäppajad”. Seda, et tantsust aru saada, peaks end tantsu sisse vaatama, aga ka sellised harvad korrad tantsuga kaasas olla on tore. Kanuti Gildi Saali tagumises pinkidealuses publikuosas on üleval väga tore maalinäitus. Vahtisime seda, lugesime kava ning voolasime koos rahvaga minut peale tantsu lubatud algust alles saali.
Siis startis mürarikas helikujundus (veidi liiga kõrvu hõõruv) ning mahedad vahejutustused Nukuvabriku pommiplahvatusest. Tants võttis tuure ning vorme. Aeglastest ilmumistest sai vahepeal lausa nauditavaid liikumisi ning suhteid. Mul oli pool etendust väga huvitav, siis kui suhestusid omavahel tantsijad ning sündis lugu. Teine pool etendusest (mitte ajalises mõttes teine pool) oli mul igav, jälgisin, kuidas tantsijad iseend ja oma keha naudivad või siis niisama olesklevad. Lubasin tantsule, et tulen teda ikka aeg-ajalt vaatama.
Foto: Kanuti Gildi saali kodulehelt
Veel sarnaseid sissekandeid
Talv
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Lisaks kõigele, mida alati on, ja aeg-ajalt liiga palju, on siiski Tallinnas nõnda ilus. See meenutab kõik minu lapsepõlve talvesid. Ma arvasin, et need talved ei satu enam kunagi säärased nagu väiksena olid. Nüüd aga valitseb piltpostkaart. Kõliseb külm. Praguneb jää. Eile õhtul tarisin statiivi kaasas, lasin näppudel külmetada ja marsruudil teater-Kalamaja tegin pilte. Alles see oli kui päevitasin palmi all. Nüüd jalutan üleni valges pealinnas ja naudin igat sammu, igat takso- ja autosõitu. On lapsepõlve talv.
Tegemisi on palju. Just algasid uued proovid ja laupäeval annab Kultuurkapital preemiaid välja. Välja andmise vormi mõtles Mart välja ja meie Uku ning Berdiga aitame.
Veel sarnaseid sissekandeid
Tenerife
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Nüüd on siis see uus aasta käes ja pealinn on lumine. Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et 2009. aasta 1. jaanuaril sõitsin nädalaks ajaks Gran Canaria saarele. Päike tegi loomulikult Põhjamaa poisile pai ja kutsus tagasi. Aastalõpu viimane päev viis pärastlõunaks lennujaama, õhtuhämaruses astusin juba Tenerife soojusesse. Lämbe palmisegune lõhn tervitas meid ja asusime hotelli sõitma. Kiire poolpidulik õhtusöök ja siis esimene jalutuskäik kuurordi peal. Ma ütlen ausalt, unistasin uue aasta vastuvõtust ookeani kaldal ja seda me saime ka. Lennureisist üliväsinuna, kuuetunnine kõhuvalu selja taga, lonkisime siiski rõõmsalt avara ookeani ääres ja ootsime kohalikku aastavahetust. Siis lahvatasid saluudid, tuli ilus tulestik, tegime videot ja hingasime sisse tumedat ookeanit, musta rannaliiva. Väsinuna vajusime hotellis vooditesse.
Teine päev mõjus endiselt uskumatuna. Kõik oli kuidagi ebakohaselt valge ja ere. Soojus lasi kanda lühikesi pükse ja päike tundus mõnusam kui kogu Eestimaa suve peale kokku. Lasime valgel nahal hotelli aia basseini kaldal pruunistuda, sulistasime eresinises vees ja lõunatasime. Nädalapäevad Tenerifel möödusid kuumuses ja suurtes emotsioonides. Viimasteks päevadeks olime juba muljetest niivõrd pungil, et tilkagi juurde ei mahtunud. Kuidagi mõnus on lapselikul kombel kihutada alla veepargi liutorudest ja hõljuda soolases hiidsuures lainebasseinis, oodates kolme meetrist maailmalõpulainet, lasta soolasel veel ninna tungida ning vedada end kaasa kümnete inimeste rõõmsail kilkeil. Jalutasime nagu segased ujumisriiete väel mööda veeparki, nuusutasime soolast ookeani ja lõbustasime end.
Veel mõned mälestused. Hommik algas vara. Kell seitse äratas meid uue aja kombe kohaselt mobiiltelefon. Lisaks rikkalik hommikusöök. Buss viis saart avastama. Mõjusad vaated ookeani kaldalt hiiglasuurtele kaljudele. Eriti muljeterohkeks kujunes aga sõit 2500 meetri kõrgusele El Teide vulkaani jalamile. Viibisime fantastilisel kuumaastikul, nägime kokkuvarisenud vulkaani sügavikku ja avaraid välju. Olime taaskord teises maailmas. Sõitsime pilvede sees. Saare suurima männi juures tegime peatuse. Troopiline kliima oli asenunud hiigelniiske uduse metsaga. Oleks nagu olnud salajane varahommik. Kõik seetõttu, et viibisime 2000 meetri kõrgusel pilve sees. Olime vaiksed ja maagilised.
Teine päev viis Loro parki, kus turisti- ja kohalikule rahvale on väljanäituskes pandud troopilisi linde ja loome. Meid suudeti jälle võluda. Dresseeritud vaalad mõjusid imearmsalt, merilõvid tegid suurt nalja ja delfiinide “show” mõjus oma uskumatuses. Hüpped ja sööstud. Imeltusväärne. Lisaks pingviinide saar, troopilisi loomi ja linde. Päeva lõpuks tilkus muljetepokaal üle ääre.
Veel jutustan lõputust päikesest, avarast hiigelsuurest ookeanist ja sinisest sillerdavast basseiniveest. Viimasel päeval vedelesime taas basseini ääres, praadisime valgest roosaks tõmbunud ihusid tulipunaseks. Lõunatasime ookeaniäärses Itaalia restoranis. Olin unistanud veini joomisest nii, et kõik ilanäärmed purskuksid korraga tööle. Päeva palavus ja Sangria mahlakus tegid seda minuga. Jumalik neste voolas läbi hammaste ja suus asus mõnude paradiis. (Nüüd te ütlete, et olen liiga ülevoolav ja poeetiline. Olengi. Ja seda eelkõige tänu Tuglasele, kelle novelle me koos Unduskiga (noh see kommenteeritud variant) loeme.)
Nüüd olen tagasi koduses Eestis. Siin on lund nii palju ja vahepeal on alanud uus aasta. Olen kerges sürreaalses õhustikus ja aklimatiseerun. Loodan, et nohu ei tule. Unistan 1936. aastast ja mõnest Põhja-Tenerife kuurortist. Olen parandamatu romantik.
Veel sarnaseid sissekandeid
PÖFF ‘09 #1: Sleepwalkers ehk Eesti tudengifilm
Kirjutas Veiko | Teema: Film
Täna käisin Pimedate Ööde Filmifestivali Tudengi- ja lühifilmide festivalil “Sleepwalkers”. Kinomaja nostalgilises hubasuses vaatasin kella 18st seanssi, kus näidati osa rahvusvahelisest tudengifilmide programmist ja kella 20st seanssi, kus näidati osa Eesti lühifilmide võistlusprogrammist. Nii et mul oli hea võrdlusmoment välismaa ja kodumaa filmide vahel.
Kurbusega pean ikkagi tõdema, et Eesti tudengifilm ei ütle mulle suurt midagi. Pilt on ilus, stsenaarium kohati väga tore, aga filmi lõpus suuremat mõtet ei ole. Vastupidiselt rahvusvahelisele seansile. Paari lausega nähtud filmidest.
“Surmtõsine” (Soome). Väga ootamatu puändiga lugu. Lühike ja lööv.
“Pöörlevad uksed” (Kanada). Dokfilmi lühivorm. Arstiabist narkosõltlastele. Mõtlemapanev.
“Tõepäev” (Saksamaa). Väga põneva ülesehitusega lugu. Hea stsenaarium ja hea lõpplahendus.
“Rajoon” (Slovakkia). Dokfilm küla arstist. Mitte nii huvitav, aga sõnumiga. Läbiv kujund – vana naine arsti ootamas, šokolaadiparp laual – oli väga tore.
“Röntgen” (Saksamaa) Lühifilmi pikkusega, mängufilmi tundega. Hakkasin mõtlema “pimedale” usule. Mõjuv.
“Koolja” (Eesti) Tore must-valge visuaal ja ilus kujund sissetõmbavast august seinas. Aru ei saanud kahjuks mitte midagi.
“Pihv” (Eesti) Kõige parema stsenaariumiga ja väga elulise dialoogiga. Hea dialoogihuumor. Lõpp vajus ära, sest ei saanud aru, mida öelda taheti.
“Krantsid” (Eesti/ Norra) 16mm filmile tehtud ja väga ilusa koloriidiga. Lugu ei lahenenud kuhugi. Üks tegelane tapeti ära ja tüdruk jäi teda taga nutma. Ja mis siis.
“Suurde avarusse” (Eesti). Tore, sõnadeta kulgemine mööda maanteed. Vist oli öelda tahetud, et ilma asjadeta saab ka elu elada. Ainuke, millel mõttele peaaegu pihta sain.
Eesti tudengifilm, minu arvates, maadleb alati sellega, et sõnum on väga ebaselge. Atmosfäär üksi mind ei võlu. Ma tahan tugevat lugu ja läbilavastatud näitlejatöid. Eesti tudengifilmidest oli ainuke läbilavastatud ja usutav “Pihv”.
Veel sarnaseid sissekandeid
Mitu erinevat päeva. Kalamajast teatrini
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Magusnaljakas Kalamaja näitab viimaseid sügise nädalaid. Salme kultuurimaja kõrval on puud juba raagus ning ringi jalutades on veidi 80ndate tunne. Kuigi kihavad inimesed ja sõidavad autod.
Eile kaikus teatrimajas rahulolev aplaus, nii üleval Taevalaval kui all Põrgulaval. Õhtused etendused sünnivad koostöös publikuga ja seega on etendused väga erinevad. Reserveeritum publik loob oma atmosfääri, elavam ja naerualtim oma.
Nüüd on juba kolmas päev. Eilsest on saanud üleeilne ning täna istun samas kohas, kus eile, kuigi veidi teise nurga all. Kalamaja “Boheemi” aknast vaatan löganiisket Kalamaja ja Balti Jaama turu algust. Ülekäigu rada ületab vanem pime härrasmees juhtkoera ja valge kepiga. Ma kardan pimedaks jääda. See ei ole igapävane mõte, ilmub vaid siis, kui näen pimedat inimest. Ma kardan surma. See on küll abstraktne hirm, see külastab tihemini. Aga arvan, et külastab kõiki inimesi.
Siin mängib kõlarites Moby. Tahaks kolm tundi järjest nutta, ilm ja muusika on sellised. Istun ja mõtlen. Lasen oma eklektilisel kirjal Sulle peatuda, et hiljem või mõni teine aeg edasi kirjutada.
Mitu tundi on möödunud. Vahepeal veetsin aega sõprade juures Pelgulinnas. Hämarduvas pealinnas, buss nr 40 peatuses, imiteerisid 11. aastased poisid vastasteepoolel olevatele omavanuselistele tüdrukutele mahlapulkadega intensiivselt minetti. Kuidagi õõvastav tundus see, seal hämarduvas Pelgulinnas. Nüüd sõidan bussis kesklinna poole, et poodelda ja siis teatrisse minna. Seal on vaja ühe filmiõhtu jaoks projektor tööle seada. Ise lähen kella seitsmeks Salme Kultuurikeskussesse NYYD festivali raames kontsert-etendust vaatama.
Nüüd on juba järgmine päev. Eilne kontsert-etendus oli väga haarav ja üllatav. Täna õhtul mängitakse 100. kord Linnateatri Põrgulaval lavastust “Tõde ja õigus. Teine osa”. Kell on pool üksteist õhtul ja etendus kestab veel 45 minutit. Siis on väike koosviibimine. Kohtumisteni.
Veel sarnaseid sissekandeid
Julie ja Julia
Kirjutas Veiko | Teema: Film
Täna õhtul käisin kinos. Oli just sellise filmivaatamise tunne, nagu on need kerged ja lihtsad filmid, mida vaadates naerad, elad kuskile maailma sisse, aga väga ei puuduta.
Sain seda kõike – ja veelgi rohkem. Film “Julie & Julia” viis mu nelja- ja viiekümnendate Pariisi ning tänapäeva Queensi. Nagu M. tabavalt ütles, vaheldus “‘Allo! ‘Allo!” atmosfäär pidevalt “Seks ja linna” omaga. Meryl Streep, kes mulle kunagi väga imponeerinud ei ole, on selle filmiõhtu suurim üllataja. Ma nautisin võluva Streep’i mängu. Ta on loonud fantastilise karakteri, kerge, lõbusa, väga usutava ja elulise ning väga naerutava. Tema võluv aksent ja siiras rõõm. See oli väga hea näitlejatöö.
Arutasime pärast kino, kuidas mõjub peaaegu konfliktitu “dramaturgia” ning kuidas selle filmi puhul oli “konflikt” ajastutes ja aegades. Film räägib Pariisist, Ameerikast ja söögi tegemisest. Selle juures saab naerda ning lihtsat romantilist kaasaelamist ka. Harva, kui film laseb end minu ajaveebi kirjutada, aga seekord ta seda tegi. Vaadake parem. Mis siin pikalt seletada.
Veel sarnaseid sissekandeid
Kunst, sa hoia virgena!
Kirjutas Veiko | Teema: Kunst
Kultuur meid hoiab lainel. Pakub mõtlemisainet, hingamist ja elule sisu. Käisin pühapäeval vaatmas uut Eesti filmi “Püha Tõnu kiusamine”. Olid suuremad lootused, veidike suhlasin liigses kunstiudus. Aga ma ei saa öelda, et see film poleks minuga rääkinud või oleks mind külmaks jätnud. Unistasin must-valgetes kaadrites, hingasin Tarkovski vaimu ja pildikeelt ning kõvasti Õunpuud. Sain endale paar väga head mõtet.
Täna õhtul käisin Vene Kultuurikeskuses vaatamas Alvis Hermanise lavastust “Šuškini jutustused”. Saal oli pilgeni täis, Eesti kultuuriminister rääkis ainult vene keeles (sic!) ja lavastust tutvustati läbi kõlarite nii, nagu oleks sattunud parteikongressile. Samuti terendas silmapiiril suur sirp ja vasar, arhitektuurikaitse objekt. Mõtlesin, et kas haakriste hoitakse ka Saksamaal arhitektuurides alles…?
Lavastus oli väga hea. Liuglesin kolme ja poole tunni jooksul nostalgias, soojuses, lihtsuses ja heades näitlejatöödes. Lavakujunduse moodustas suur parkett-põrand, pikk pink ja fototagasein, mis tihti vahetus. See fototagasein oli väga tore. Suured ja ilusad pildid vene külaelust, inimestest. Olin küll teisel rõdul esimeses reas, aga tekst tuli minuni, lava oli kui peo peal ja Maria Klenskaja luges klappidesse väga hästi tõlget. Pärast sõitsin bussiga koju. Ikka oli hea tunne sees.
Kunst, sa hoia virgena!
Veel sarnaseid sissekandeid
Kärdla, üheksaid oli palju sel päeval
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Bussi ootamine tühjal peaväljakul, tühjal pargipingil on võluv. See üks hetk iseendaga ja iseendana. Väljakuäärne väike allee kannab esimesi sügisesi koltund vahtralehti. On varaõhtu väikelinnas Kärdla. Just tuli ära tulla stiihiliselt luulefestivalilt “Kahanev kuu”. On üheksanda kuu üheksas päev selle sajandi üheksandal aastal. Hommikul kell üheksa null üheksa heiskasime festivalilipu. Säras päike, kuldas Hiiumaad, meid võõrustas poetess Alavainu Ave.
Mis on see luule? Viisita laul, ütleb Runnel. Ja veel ütleb ta, et luule on klaas vett, kust me lonksude kaupa joome. Oma luulesõõme pakkusid täna Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Juku-Kalle Raid, Elo Viiding ja teised head eesti luuletajad. “Luuletajagi räägib emakeeles, sest muidu pole ta sõnadel sisu…” parafraseerin Maurust Tammsaare “Tõe ja õiguse” teisest osast.
Täna sai jätku üks eesti luule traditsioon. Aastaid tagasi sai Ave Alavainu omale päranduseks poetess Betti Alveri käevõru. Selle kinkis talle Alveri pärija, täites nii poetessi soovi. Alver sai selle omakorda kingiks Johannes Vares Barbaruse abikaasalt. Nii sõnastas Alavainu ka käevõru statuudi, et see tuleb pärandada noorele ehk lootustandvale eesti naisluuletajale. Kolme kuu möödudes, käevõru omanikuks saamiset, tuleb teha testamen ning määrata järgmine saaja.
Veel sarnaseid sissekandeid
Kahaneva kuu festival – ehk homme saab Hiiumaal luulet kuulda
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu, Muusika
Kolmap. 090909 algusega kl. 09 hommikul ja lõpetades
kl. 9 õhtul toimub AVE VITA! majas (aga lootes ilmale ehk aias) Tiigi 21 Kärdlas II üleriigiline luulefestival üldnimetusega
KAHANEVA KUU FESTIVAL
Üles astub igal täistunnil erinev luuletaja või laulev luuletaja või eesti luulet laulev bard pooletunnise kavaga. Publiku nõudmisel lisalood.
Tulemisvekslid on välja andnud meie oma Avo Tamme (omnustega), Jaanus Kõrv, Vaapo Vaher, mujalt aga raskekahurvägi Elo Vee, Jaak Johansoni ja Karl Martin Sinijärvega eesotsas, kellele järgnevad Veiko Tubin (koos klaveriga), Andrus Rootsmäe (koos kitarriga; tuntud enam INBOIL’ina, ans. Jäääär asutaja), Jaak Tuksam (kitarriga), Asko Künnap, Martin Helme, Jürgen Rooste, Juku-Kalle Raid, Tiit Nieler (suupilliga); mingil ajal luba läbi astuda ka Lauri Saatpalu.
Kell 9 hommikul (hoolimata ilmast) rivistus, lipu heiskamine ja siis läheb luule ja muusika maratoniks.
Kell 14 – 15 paiku ka sajandi sündmus.
HOOLIMATA TÖÖPÄEVAST LOODAME VÄGA, ET PEALE ESINEJATE, KES NAGUNII VASTASTIKKU ÜKSTEIST KUULAVAD, TULEKS IGAL TÄISTUNNIL FESTIVALILE KA ARMSAID KODANIKKE VAATAMA JA KUULAMA. ÕPETAJATEL AGA PALUKS TUUA ÕPILASI ESINEJAID KUULAMA-VAATAMA, OMA SILMAGA NÄGEMA JA KÄEGA KATSUMA. JUMALAMUIDU.
Ave Alavainu
080808
070707
Veel sarnaseid sissekandeid
Vana ja uus
Kirjutas Veiko | Teema: Igapäevaelu
Mulle meeldib, kui mingid asjad on muutumatud. Kui lähed oma lemmikpubisse sööma oma lemmiktoitu, tead alati, mida saad. Täna oli toidu valmistamiseks kasutatud uusi “makarone”. See toit ei olnud enam see. Nüüd saab see uute inimeste lemmikuks, aga minu jaoks jääb alati midagi puudu.
Mulle meeldib, kui asjad on pidevas muutumises. Kui meie ümber sünnib uusi toite, uusi aparaate, uusi ideid, uusi inimesi.
Teelusikas kõliseb tassis ning pealinna sisehoove hakkab varjutama õhtuhämarus. Päike on vist juba loojunud. Ootan uut päeva, uut teatrit, uusi mõtteid. Armastan väga ka vana ning muutumatut.
