PÖFF ‘09 #1: Sleepwalkers ehk Eesti tudengifilm

Täna käisin Pimedate Ööde Filmifestivali Tudengi- ja lühifilmide festivalil “Sleepwalkers”. Kinomaja nostalgilises hubasuses vaatasin kella 18st seanssi, kus näidati osa rahvusvahelisest tudengifilmide programmist ja kella 20st seanssi, kus näidati osa Eesti lühifilmide võistlusprogrammist. Nii et mul oli hea võrdlusmoment välismaa ja kodumaa filmide vahel.

Kurbusega pean ikkagi tõdema, et Eesti tudengifilm ei ütle mulle suurt midagi. Pilt on ilus, stsenaarium kohati väga tore, aga filmi lõpus suuremat mõtet ei ole. Vastupidiselt rahvusvahelisele seansile. Paari lausega nähtud filmidest.

“Surmtõsine” (Soome). Väga ootamatu puändiga lugu. Lühike ja lööv.
“Pöörlevad uksed” (Kanada). Dokfilmi lühivorm. Arstiabist narkosõltlastele. Mõtlemapanev.
“Tõepäev” (Saksamaa). Väga põneva ülesehitusega lugu. Hea stsenaarium ja hea lõpplahendus.
Rajoon” (Slovakkia). Dokfilm küla arstist. Mitte nii huvitav, aga sõnumiga. Läbiv kujund – vana naine arsti ootamas, šokolaadiparp laual – oli väga tore.
“Röntgen” (Saksamaa) Lühifilmi pikkusega, mängufilmi tundega. Hakkasin mõtlema “pimedale” usule. Mõjuv.

“Koolja” (Eesti) Tore must-valge visuaal ja ilus kujund sissetõmbavast august seinas. Aru ei saanud kahjuks mitte midagi.
“Pihv” (Eesti) Kõige parema stsenaariumiga ja väga elulise dialoogiga. Hea dialoogihuumor. Lõpp vajus ära, sest ei saanud aru, mida öelda taheti.
“Krantsid” (Eesti/ Norra) 16mm filmile tehtud ja väga ilusa koloriidiga. Lugu ei lahenenud kuhugi. Üks tegelane tapeti ära ja tüdruk jäi teda taga nutma. Ja mis siis.
“Suurde avarusse” (Eesti). Tore, sõnadeta kulgemine mööda maanteed. Vist oli öelda tahetud, et ilma asjadeta saab ka elu elada. Ainuke, millel mõttele peaaegu pihta sain.

Eesti tudengifilm, minu arvates, maadleb alati sellega, et sõnum on väga ebaselge. Atmosfäär üksi mind ei võlu. Ma tahan tugevat lugu ja läbilavastatud näitlejatöid. Eesti tudengifilmidest oli ainuke läbilavastatud ja usutav “Pihv”.

Veel sarnaseid sissekandeid

  • Ei ole samal teemal sissekandeid

Mitu erinevat päeva. Kalamajast teatrini

Magusnaljakas Kalamaja näitab viimaseid sügise nädalaid. Salme kultuurimaja kõrval on puud juba raagus ning ringi jalutades on veidi 80ndate tunne. Kuigi kihavad inimesed ja sõidavad autod.
Eile kaikus teatrimajas rahulolev aplaus, nii üleval Taevalaval kui all Põrgulaval. Õhtused etendused sünnivad koostöös publikuga ja seega on etendused väga erinevad. Reserveeritum publik loob oma atmosfääri, elavam ja naerualtim oma.

Nüüd on juba kolmas päev. Eilsest on saanud üleeilne ning täna istun samas kohas, kus eile, kuigi veidi teise nurga all. Kalamaja “Boheemi” aknast vaatan löganiisket Kalamaja ja Balti Jaama turu algust. Ülekäigu rada ületab vanem pime härrasmees juhtkoera ja valge kepiga. Ma kardan pimedaks jääda. See ei ole igapävane mõte, ilmub vaid siis, kui näen pimedat inimest. Ma kardan surma. See on küll abstraktne hirm, see külastab tihemini. Aga arvan, et külastab kõiki inimesi.

Siin mängib kõlarites Moby. Tahaks kolm tundi järjest nutta, ilm ja muusika on sellised. Istun ja mõtlen. Lasen oma eklektilisel kirjal Sulle peatuda, et hiljem või mõni teine aeg edasi kirjutada.

Mitu tundi on möödunud. Vahepeal veetsin aega sõprade juures Pelgulinnas. Hämarduvas pealinnas, buss nr 40 peatuses, imiteerisid 11. aastased poisid vastasteepoolel olevatele omavanuselistele tüdrukutele mahlapulkadega intensiivselt minetti. Kuidagi õõvastav tundus see, seal hämarduvas Pelgulinnas. Nüüd sõidan bussis kesklinna poole, et poodelda ja siis teatrisse minna. Seal on vaja ühe filmiõhtu jaoks projektor tööle seada. Ise lähen kella seitsmeks Salme Kultuurikeskussesse NYYD festivali raames kontsert-etendust vaatama.

Nüüd on juba järgmine päev. Eilne kontsert-etendus oli väga haarav ja üllatav. Täna õhtul mängitakse 100. kord Linnateatri Põrgulaval lavastust “Tõde ja õigus. Teine osa”. Kell on pool üksteist õhtul ja etendus kestab veel 45 minutit. Siis on väike koosviibimine. Kohtumisteni.

Veel sarnaseid sissekandeid

Julie ja Julia

Täna õhtul käisin kinos. Oli just sellise filmivaatamise tunne, nagu on need kerged ja lihtsad filmid, mida vaadates naerad, elad kuskile maailma sisse, aga väga ei puuduta.
Sain seda kõike – ja veelgi rohkem. Film “Julie & Julia” viis mu nelja- ja viiekümnendate Pariisi ning tänapäeva Queensi. Nagu M. tabavalt ütles, vaheldus “‘Allo! ‘Allo!” atmosfäär pidevalt “Seks ja linna” omaga. Meryl Streep, kes mulle kunagi väga imponeerinud ei ole, on selle filmiõhtu suurim üllataja. Ma nautisin võluva Streep’i mängu. Ta on loonud fantastilise karakteri, kerge, lõbusa, väga usutava ja elulise ning väga naerutava. Tema võluv aksent ja siiras rõõm. See oli väga hea näitlejatöö.

Arutasime pärast kino, kuidas mõjub peaaegu konfliktitu “dramaturgia” ning kuidas selle filmi puhul oli “konflikt” ajastutes ja aegades. Film räägib Pariisist, Ameerikast ja söögi tegemisest. Selle juures saab naerda ning lihtsat romantilist kaasaelamist ka. Harva, kui film laseb end minu ajaveebi kirjutada, aga seekord ta seda tegi. Vaadake parem. Mis siin pikalt seletada.

Veel sarnaseid sissekandeid

Kunst, sa hoia virgena!

Kultuur meid hoiab lainel. Pakub mõtlemisainet, hingamist ja elule sisu. Käisin pühapäeval vaatmas uut Eesti filmi “Püha Tõnu kiusamine”. Olid suuremad lootused, veidike suhlasin liigses kunstiudus. Aga ma ei saa öelda, et see film poleks minuga rääkinud või oleks mind külmaks jätnud. Unistasin must-valgetes kaadrites, hingasin Tarkovski vaimu ja pildikeelt ning kõvasti Õunpuud. Sain endale paar väga head mõtet.

Täna õhtul käisin Vene Kultuurikeskuses vaatamas Alvis Hermanise lavastust “Šuškini jutustused”. Saal oli pilgeni täis, Eesti kultuuriminister rääkis ainult vene keeles (sic!) ja lavastust tutvustati läbi kõlarite nii, nagu oleks sattunud parteikongressile. Samuti terendas silmapiiril suur sirp ja vasar, arhitektuurikaitse objekt. Mõtlesin, et kas haakriste hoitakse ka Saksamaal arhitektuurides alles…?

Lavastus oli väga hea. Liuglesin kolme ja poole tunni jooksul nostalgias, soojuses, lihtsuses ja heades näitlejatöödes. Lavakujunduse moodustas suur parkett-põrand, pikk pink ja fototagasein, mis tihti vahetus. See fototagasein oli väga tore. Suured ja ilusad pildid vene külaelust, inimestest. Olin küll teisel rõdul esimeses reas, aga tekst tuli minuni, lava oli kui peo peal ja Maria Klenskaja luges klappidesse väga hästi tõlget. Pärast sõitsin bussiga koju. Ikka oli hea tunne sees.

Kunst, sa hoia virgena!

Veel sarnaseid sissekandeid

Kärdla, üheksaid oli palju sel päeval

Bussi ootamine tühjal peaväljakul, tühjal pargipingil on võluv. See üks hetk iseendaga ja iseendana. Väljakuäärne väike allee kannab esimesi sügisesi koltund vahtralehti. On varaõhtu väikelinnas Kärdla. Just tuli ära tulla stiihiliselt luulefestivalilt “Kahanev kuu”. On üheksanda kuu üheksas päev selle sajandi üheksandal aastal. Hommikul kell üheksa null üheksa heiskasime festivalilipu. Säras päike, kuldas Hiiumaad, meid võõrustas poetess Alavainu Ave.

Mis on see luule? Viisita laul, ütleb Runnel. Ja veel ütleb ta, et luule on klaas vett, kust me lonksude kaupa joome. Oma luulesõõme pakkusid täna Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Juku-Kalle Raid, Elo Viiding ja teised head eesti luuletajad. “Luuletajagi räägib emakeeles, sest muidu pole ta sõnadel sisu…” parafraseerin Maurust Tammsaare “Tõe ja õiguse” teisest osast.

Täna sai jätku üks eesti luule traditsioon. Aastaid tagasi sai Ave Alavainu omale päranduseks poetess Betti Alveri käevõru. Selle kinkis talle Alveri pärija, täites nii poetessi soovi. Alver sai selle omakorda kingiks Johannes Vares Barbaruse abikaasalt. Nii sõnastas Alavainu ka käevõru statuudi, et see tuleb pärandada noorele ehk lootustandvale eesti naisluuletajale. Kolme kuu möödudes, käevõru omanikuks saamiset, tuleb teha testamen ning määrata järgmine saaja.

Veel sarnaseid sissekandeid

Kahaneva kuu festival – ehk homme saab Hiiumaal luulet kuulda

Kolmap. 090909 algusega kl. 09 hommikul ja lõpetades
kl. 9 õhtul toimub AVE VITA! majas (aga lootes ilmale ehk aias) Tiigi 21 Kärdlas II üleriigiline luulefestival üldnimetusega

KAHANEVA KUU FESTIVAL

Üles astub igal täistunnil erinev luuletaja või laulev luuletaja või eesti luulet laulev bard pooletunnise kavaga. Publiku nõudmisel lisalood.
Tulemisvekslid on välja andnud meie oma Avo Tamme (omnustega), Jaanus Kõrv, Vaapo Vaher, mujalt aga raskekahurvägi Elo Vee, Jaak Johansoni ja Karl Martin Sinijärvega eesotsas, kellele järgnevad Veiko Tubin (koos klaveriga), Andrus Rootsmäe (koos kitarriga; tuntud enam INBOIL’ina, ans. Jäääär asutaja), Jaak Tuksam (kitarriga), Asko Künnap, Martin Helme, Jürgen Rooste, Juku-Kalle Raid, Tiit Nieler (suupilliga); mingil ajal luba läbi astuda ka Lauri Saatpalu.

Kell 9 hommikul (hoolimata ilmast) rivistus, lipu heiskamine ja siis läheb luule ja muusika maratoniks.

Kell 14 – 15 paiku ka sajandi sündmus.

HOOLIMATA TÖÖPÄEVAST LOODAME VÄGA, ET PEALE ESINEJATE, KES NAGUNII VASTASTIKKU ÜKSTEIST KUULAVAD, TULEKS IGAL TÄISTUNNIL FESTIVALILE KA ARMSAID KODANIKKE VAATAMA JA KUULAMA. ÕPETAJATEL AGA PALUKS TUUA ÕPILASI ESINEJAID KUULAMA-VAATAMA, OMA SILMAGA NÄGEMA JA KÄEGA KATSUMA. JUMALAMUIDU.

Ave Alavainu

080808
08.08.08 Luulefestival Kärdlas / 08/08/08 Poetry festival in Kärdla

070707
The Night in Courthouse

Veel sarnaseid sissekandeid

Vana ja uus

Mulle meeldib, kui mingid asjad on muutumatud. Kui lähed oma lemmikpubisse sööma oma lemmiktoitu, tead alati, mida saad. Täna oli toidu valmistamiseks kasutatud uusi “makarone”. See toit ei olnud enam see. Nüüd saab see uute inimeste lemmikuks, aga minu jaoks jääb alati midagi puudu.

Mulle meeldib, kui asjad on pidevas muutumises. Kui meie ümber sünnib uusi toite, uusi aparaate, uusi ideid, uusi inimesi.

Teelusikas kõliseb tassis ning pealinna sisehoove hakkab varjutama õhtuhämarus. Päike on vist juba loojunud. Ootan uut päeva, uut teatrit, uusi mõtteid. Armastan väga ka vana ning muutumatut.

Veel sarnaseid sissekandeid

  • Ei ole samal teemal sissekandeid

Suvelõpp maal

Suvelõpust maal tegin kaks liikuvat lugu.

nolink

nolink

Veel sarnaseid sissekandeid

  • Ei ole samal teemal sissekandeid

Armastan teatrit

Olen viimasel ajal sattunud lugema teatrist ning teatrit puudutavast. Aegade tagusest ajast, veidi varasemast ajast ning ivake praegusest ajast. Sees on soe suvetunne, aga ka teadmine, et saabub sügis, romantika, niiskus, jahedus ja mõtteselgus. Sees on igasügisene teatri tegemise igatsus ning teatri vaatamise igatsus.

Pühapäev viis Dominiiklaste kloostri hoovi vaatama lavastust “Kiivad armastajad”. Lavastajaks Kristjan Üksküla ning laval trobikond häid sõpru ja toredaid tuttavaid. Olin lummuses, lugu kiskus mind suvelõpuna kaasa. Mulle meeldib aus ning pretensioonitu teater. Mulle meeldib, kui lugu räägitakse mulle, sest lugu tahetakse rääkida. Mulle meeldib vaimukus, andekus ja siirus.

Teater on maailmade loomise viis. Teatris saab igal õhtul jutustada lugu, mida koos sinuga kuulavad/vaatavad sadakond inimest. “Kiivad armastajad” viis tagasihoidlikult meid kuskile ajas tagasi. Kas oli see Itaalia või Eesti, vahet ei ole. Mulle meeldib olla loo lummuses ning elada õhtustes teatrimaailmades. Lavastuses oli suurepäraseid rolle, loodan, et saan seda rollisooritajatele näost näkku öelda. Mul on hea meel, et Eesti teater kasvatab oma kasvulaval noori ning andekaid keda vaadates on uhke tunne, et töötan teatris!

Veel sarnaseid sissekandeid

Sisekõnelus

Ongi esimene nädal linna möödas. Teisipäev tõi tiheda kultuuri, käisime Rapla lähedal Raikküla vallas, Lipa külas Uku Masingu sünnikülas tema 100. sünniaastapäevale pühendet kirjanduskonverentsi kuulamas. Luulest. (Võtsin selle peale üle kuude end kokku ning kirjutasin paar luuletust. Inspiratsiooni ei ole. Aga pole kuskilt võtta ka.) Neljapäevast ma nagu kirjutasin, reede oli neegrite, NO99 ja “Onu Tomi onnikese” päralt.

Vaatan maal, kuidas suvi aegamööda hääbuma hakkab. Endiselt käib tihe võitlus rohutirtsude ning maanteemüra vahel. Kas teate, et õunad, esimesed õunad, suislepp noh, on juba punased? Mina juba tean. Ja herilasi on kole palju. Nagu augustile kohane.

Siis loen fotoajakirja “Cheese”. Ise saan aru, et selle seitsme aastaga, mis ma pildistanud olen, olen raisanud kõik “loomulikust intelligentsist” tulevad vaated ja mõtted. Nüüd võiks fotograafiat ikka õppida. Saaks ehk midagi teada. (Tegin omale ülesandeks iga päev postitada üks “fotolugu”, et suudaks ise selles liiga kiires maailmas ühte pilti veidi kauem vaadata ning mõelda, mis lugu selle või teise foto ehk pildiga võiks olla. Lugusid saab lugeda aadressilt http://fotolugu.tumblr.com. Sinna võib alati kommentaaridesse oma lugusid või hoopis häid soovitusi anda, kuidas paremini pilti teha. Konstruktiivne kriitika on väga teretulnud.)

Siin maja ees varju all on vana ning hiigelsuur puupakk teistpidi lauaks keeratud ning seal peal lebab minu punane Moleskine märkmik. Ootab ideid ja mõtteid. Annan siis talle neid.

Veel sarnaseid sissekandeid